Lennueelne turva- ning julgestuskontroll edukalt läbitud, olin valmis pardale astuma. Ilm oli tol päeval üle mõistuse palav, kuid õnneks see mind üleliia ei häirinud. Oma mõtetes olin ma juba kaugel, kaugel, teiselpool maakera, eemal sellest sallimatusest ja lugupidamatusest. Eemal kogu ühiskonda valdavast negatiivsusest, eemal kõikidest halvustavatest pilkudest, eemal ükskõiksusest. Just kõige enam ootasin ma eemale pääsemist just ükskõiksusest. Sest minu jaoks tähendab ükskõiksus teiste vastu ükskõiksust iseenda vastu. Ja kui inimene on juba ükskõikne iseenda vastu, siis mitte midagi head sellest sündida ei saa. Ükskõiksus sünnitab alati ja ilma igasuguste eranditeta ainult ükskõiksust.
Igatahes valdas mind lennukisse sisenedes meeldiv rahulolu. Kõik negatiivsed mõtted ja tunded olid asendunud positiivsete, tulevikku suunatud ideedega. Kõrvuti asetsevate kolmeistmeliste pingiridadega lennukis oli minu kohaks keskel asuv koht. Ka selle üle oli mul hea meel. Sellest hetkest, kui ma lennukisse sisenesin, oli mul vist kõige üle hea meel. Ma ei saaks öelda, et ma päris eufoorias oleksin olnud, kuid üleliia õnnelikuna tundsin ma end küll. Kõrvaklapid pähe ja oma lemmikmuusika telefonist mängima pandud, võis õhkutõus alata.
Ma ei pööra kunagi erilist tähelepanu stjuuardesside ja stjuuardite poolt demonstreeritud lennuki turvameetmetele. Tegelikkuses öeldakse kohe alguses, et palun võtke kõrvaklapid selle demonstratsiooni ajaks peast ära. Kuid kui sa oled näinud ja kuulanud selle kas või ühe korra lõpuni, siis peaks see sul elu lõpuni meeles püsima. Mina olen seda jälginud ja kuulanud nii mõnigi kord ning seega ma tean, mida ja kuidas teha, kui peaks lennuõnnetus juhtuma.
Mõne tunni möödudes võtsin kõrvaklapid peast ning vaatasin uudistavalt ringi. Näha oli tavapärast lennukielu – kes sõi, kes magas, kes luges raamatut. Kuna olin isegi mõneks ajaks silma kinni pannud, siis enam mul und ei olnud. „Mida küll teha ülejäänud 6 tundi?“ mõtlesin ma endamisi. Tellisin kohvi ja otsustasin kõrvalistujaga juttu puhuda. Selgus, et ka tema puhul on tegemist põlise maailmaränduriga, kes oli suundumas täpselt samasse kohta kuhu mina. Seda ei oleks küll osanud oodata. Vähemalt nüüd oli reisi ajaks, kui mitte kauemaksi, jutukaaslane olemas, seega igavuse peletamise mooduseid ma enam otsima ei pidanud.
Mingil hetkel, kuskil tund aega enne planeeritud maandumisaega, andis kapten teada, et sihtkohas on puhkenud suur torm ning lennuk peab tegema hädamaandumise Xaoming provintsi lennujaamas. See teadaanne ei meeldinud paljudele – reisijate nägudes oli näha nii viha, hirmu kui ka masendust. Kohe pöördusid paljud stjuuardesside ja stjuuardi poole, et uurida, mis nüüd siis edasi saab. Kuid mina end sellest häirida ei lasknud. Minu jaoks oligi see uus ja põnev väljakutse. Mul ei ole kunagi lennureisi ajal midagi nii huvitavat juhtunud. Olin ootusärev uute seikluste ja kogemuste suhtes.
Enne maanduma asumist oli tunda tugevat turbulentsi. Lennuk vappus igas ilmakaares ja tunne oli selline nagu keegi võtaks mõlema käega sinust kinni ja raputaks maailmatuma tugeva jõuga. Kui asjadel oleks tunded, siis samasugune tunne võib olla mustal pesul pesumasinas tsentrifuugi ajal. Kogu selle rappumise ja vappumise ajal oli kuulda lennukikere läbistavaid raginaid. Vahepeal tekkis tunne nagu pressitaks lennukit kokku. Nagu oleksime kõik koos väikeses plekkpurgis, mida keegi nüüd oma käega lömastada üritab. Inimesed olid hirmul, väikelapsed röökisid kriiskavate, koljut läbistavate häältega. Tervet lennukit valitses paanika. Isegi minul, isegi minul muidu nii rahulikul inimesel olid peopesad higised. Ma tundsin, kuidas mu pulss tõusis enneolematutesse kõrgustesse.
Stjuuard palus sisse võtta hädamaandumise asendi. Ma olin küll mitmeid kordi kuulanud ja jälginud lennueelset turvameetmete demonstratsiooni, kuid tol hetkel ei meenunud mulle mitte midagi hädamaandumise asendi kohta. Õnneks on iga istme ehk reisija silme ees olemas tutvustav plakat turvameetmete kohta. Kiire pilk sellele ja kõik oligi koheselt selge.
Intelligentse ja aruka inimesena pidasin mõistlikuks teha seda, mida plakat mulle kirjeldab. Seega, nagu plakatilt näha, on esmaseks ülesandeks hädamaandumise korral eemaldada prillid, müts, kõrvarõngad ja kingad. „Ilmselt peetakse silmas ikka kõiki ehteid?“ mõtlesin ma. Vaadates paremale, istus mu kõrval peaaegu infarkti äärel olev 60ndates eluaastates naisterahvas, seega tema poole ma abi saamiseks pöörduma ei hakanud. Vasakul oli minu uus maailmarändurist reisikaaslane, kuid tema oli juba asendi sisse võtnud ning polnud mul mõtet ka teda häirima hakata. Kõik stjuuardessid ja stjuuard olid juba oma kohtadel ning seega ei jäänud mul muud üle, kui iseenda loogikast lähtuda.
Kuna ma täiesti kindel polnud, siis kõigepealt võtsin ma peast ära nokamütsi ning eest prillid. Ma kannan juba mõnda aega üpriski tugevaid prille, seega ilma prillideta olen ma nagu siil udus. Edasi nägi plakat ette kontsakingade jalast võtmist. Kuna kontsakingi ma ei kanna, aga kingi küll, siis sattusin ma järjekordse dilemma ette. Ma ei olnud kindel, kas silmas on peetud ka tavalisi kõrgema kotsaga meestekingasid. Igaks juhuks võtsin kiiresti ka kingad jalast ära. Järgmiseks asusin eemaldama neete. Saladuskatte all võin öelda, et tugeva turbuletsiga on neetide ja ilmselt ka muude ehete eemaldamine üpriski keeruline ülesanne. Ninaneedi sain ilma suurema vaevata kätte, kuid kulmuneedi eemaldamise ajal tekkinud tugeva vappumise tulemusena tõmbasin ma oma kulmu veriseks. „Huh, õnneks on nüüd kõik korrektne,“ ohkasin ma ning võtsin sisse hädamaandumisasendi.
Jäin rahulikuks ning olin uhke, et kõik sai tehtud korrektselt vastavalt hädamaandumise juhendile. Mõne minuti möödudes müksasin oma maailmarändurist lennukaaslast, et küsida, kas tal on kõik ikka korras. Sain ootamatult kiire vastuse: „Kurat, ära nügi, ma oleks peaaegu Pokemoni kätte saanud.“ Nüüd sai selgeks, mida ta seal kogu aeg teinud oli. Minu uus sõber oli mänginud Pokemon Go-d. Ootamatult sai selgeks, et see mäng on vallutanud kogu maailma nii maismaal, merel kui ka õhus. Inimesed ei suuda enam isegi hädamaandumise ajal oma mobiiltelefoni käest panna. Ei mingit hirmu, ei mingeid tundeid – peaasi, et Pokemoni kätte saaks!
Mõne aja möödudes oli tunda kõva matsu ning kuulda pidurite krigisemist. Me olime maandunud. Kogu lennukit ärevil hoidnud paanika oli möödas. Olime jõudnud elusalt ja tervelt Xaoming provintsi väikelennujaama. Edasi sai minna vaid paremaks. Õhuseiklused õnnelikult läbi elatud, sain astuda vastu oma uutele väljakutsetele siinpool maakera.
Minu istekohaks oli tol kogemusterohkel lennul koht number 27 B. See koht jääb mulle nüüd küll igaveseks ajaks meelde...
