Oli täiesti tapärane laupäeva hommik. Ma ärkasin. Päike paistis, oli südasuviselt soe. Lapsed viisime juba eile nädalavahetuseks maale, et saaksime koos rahulikult laupäeva nautida.
Oma päeva alustan ma alati hommikusöögi tegemisega. Minu arvates on hommikusöök päeva alustamiseks ideaalne. Sealt saab kätte vajaliku energia oma päeva jätkamiseks. Kuna oli laupäev, siis nädalavahetusteti eelistan ma valmistada veidikene aeganõudvamat hommikusööki kui argipäevadel.
Esmalt lülitasin ma sisse rösteri, et lasta seal kuldpruuniks mõned gluteenivabad röstsaiad. Seejärel viskasin pannile kaks muna koos vähese mahepeekoniga. Et vitamiinidest puudust ei oleks, lõikasin juurde paar viilu värsket kurki ja tomatit. "Tlinn" ja rösterist hüppasidki juba välja kergelt auravad ja krõbekuldpruuniks saaanud nelinurksed gluteenivabad saiakesed. Määrides peale paar päeva tagasi valmistatud kitsejuustukreemi mõtlesin ma: "Huvitav, kas mu naine on juba ärganud..."
Viisaka kaasana ärkan ma nädalavahetusteti tavaliselt enne naist, valmistan hommikusöögi ning serveerin selle siis temakesele voodisse. Tasavargsil hiilisin treppimööda üles, kandik koos värskete võileibade ja hommikukohviga käes. Vaikselt paotasin ust, naine oli veel õndsas unes. Sättisin kandiku voodisse ning jäin oma imekaunist kaasat silmitsema. Mõne hetke möödudes tundis temakene värske kohvi lõhna ning ärkas. Ma nägin ta silmist kohe, kui õnnelik ta taaskord ärgates oli. Taaskord oli ta armastatud mees valmistanud meile mõlemale suurepärase hommikusöögi, mille lõhnade saatel on lausa lust ärgata. Taaskord tekkis ta näole meeliülendav naeratus. Imetabases hetkes viibides unustasin end hetkeks ja uppusin oma mõtetes kaasa armastust täis silmadesse.
Hommikusöök söödud, saime liikuda koos edasi päeva järgmiste tegemiste juurde...
/.../
Õhtu saabudes oli mu kaasake kuidagi ärevil. Ma püüdsin teda oma ökomesilasvahaste sõrmekestega õrnalt kõhukest silitades rahustada, kuid ta oli endiselt ärevil. Ma ei saa aru, miks naised peavad alati nii palju muretsema. Milleks see vajalik on. Muretsemine on minu hinnangul täiesti kasutu ja aegaraiskav tegevus. Muretsemisel puudub mõte ja eesmärk. Muretsemin ei vii sind elus edasi, see ei anna sulle mitte kui midagi. Kuid see selleks. Õnneks suutis temakene mõne aja möödudes siiski veidi rahulikumaks jääda.
/.../
Tänase päeva, see tähendab siis laupäeva, õhtu lõpetamise kindlaks kohustuslikuks elemendiks on vann. Ilma vannita ei ole ma viimase aasta jooksul ühtegi laupäeva õhtut lõpetanud. Valetan, siiski tuli ükskord vahele jätta. See päev jääb vist selle aastaste laupäevade mustaks lambaks. Sellest päevast olen ma veel siia maani reede õhtul uinudes õudusunenägusid pidanud nägema. Tookord oli nimelt olukord, kus kõik oli vanniskäiguks valmis - lapsed olid ka tookord maal vanaema juures, olime naisega saabunud just koju, seljataga rahustav matk keset inimtühje lagendikke. Valmis oli pandud idude ja põldvõõrkapsa salat, pokaalides vahutas kihisev bioloogilistest jäätmetest filtreeritud ja madalkäärimismeetodil kääritatud hõrk punane ökovein. Vannivesi sai jooksma pandud ning idusalatit mätsutades jäime koos naisega vanniskäigu ootele.
Salat söödud, pokaalid kihiseva märjukesega kenasti käes, liikusime naisega käsikäes vannitoa poole. Kuid oh seda imestust. Kohale jõudes avastasime, et Himaalaja roosa kristallvannisool on otsa saanud. Kogu vaev oli asjata. Kogu õhtu oli rikutud. Nukralt lasime vanni veest tühjaks ning ahastust täis silmadega lahkusime vannitoast. Küll oli see alles õnnetu laupäev.
/.../
Seekord oli õnneks kõik olemas ning me supsasime kaasaga mõnusalt Himaalaja kristallvannisoolasesse vette. Mulle isiklikult vannis väga kaua lesida ei meeldi. Ma olen rohkem selline kähkuka mees - kiirelt sisse ja kiirelt välja. Kuid see ei tähenda seda, et sulps ja valmis. Kindlasti tuleb lasta soolakristallidel mõjuda, sest muidu ei ole sellest mingit kasu. Kristallide mõjuaeg on olenevalt kogusest ja soola kvaliteedist kuni viisteist minutit. Vot, just, ja see viistest minutit tähendabki mulle kähkukat. Temakesele meeldib seal ikka tundide viisis lesida ja oma nahal kobrulehelaadseks olluseks muutuda lasta. Mina sellise kauakesva lesimise pooldaja isiklikult ei ole. Kuid maitse üle ei vaielda.
Igatahes sai minu viisteist minutit täis. Kaasake oli juba parajalt ärevil, kuna just enne vanniskäiku algasid ka tuhud. Ma hakkasin ennast pesema ning siis see juhtuski. Poole ökolambavillase nuustiku ja kibuvitsadest valmistatud seebiga ennast küürides oli uus elu juba sündinud. Ma hoidsin käes oma neljandat last. See hetk oli imeline. Nabanööri läbi närides tundsin ma uue elu tukseid. Seda hetke pole võimalik sõnadesse panna. See oli lihtsalt müstiline...
/.../
Oma enda kogemusele tuginedes soovitan soojalt vannisünnitust kõikidele naistele.
