Tahan, kuid Sa vist ei taha. Ootan, kuid Sind vist ei huvita. Loodan, et mingi hetk siiski...me kokku taas saame.
Minust oli vist väga optimistlik loota, et Sa püsima jääd. Loomulikult võib-olla olen ka ise liigselt pealetükkiv, kuid Sa meeldid. Ma ei saa sinna midagi parata ning see pole tahtlikult peale surutud.
Kas meie tee on mõeldud koos käimiseks? Kas meie rada suundub ühes suunas? Kas me oleme mõeldud selleks kõigeks koos?
Ma loodan, kuid see on suures osas küll nüüd ainult Sinu kätes. Ma enam ei oska, ei suuda, ei taha.
Ainult lootus jääb püsima. See arglik ja samas ka kurb lootusekiir, mis aitab edasi liikuda.
Miks mõtlen ma sellele nii palju, kuigi see vaid nii vähe on toiminud?
Ei tea, kuid tundub, et tegu on millegi tõeliselt õigega.
Emotsioonid on need, mis ajendavad kirjutama. Mul savi, kas keegi seda loeb või mitte. See on ainult minu, minu jaoks!
Kurbus valitseb hinge. Ei tea, mida teha - kas liikuda edasi või üritada veel. Kas sel kõigel on mõtet...
Eks aeg annab sellele vastuse. Kuid ma pole loodud olema ootaja. Midagi peab kogu aeg toimuma ja toimima. Muidu pole kõigel sellel mõtet. Kõik oleks tühine.
Ohkan ja katsun veel oodata, sest lootus, et sellest tõepoolest midagi erilist ja head saada võiks on lihtsalt liiga suur. Ei suuda sellest veel nii kiiresti loobuda.
Võib-olla on tegu suvaliste hetkeemotsioonidega - kes teab.
Ohkan...
