Teoreetiliselt peaksid vanemad ja elukogenumad naised olema juba sellises elustaadiumis, kus nad teavad, mida nad tahavad, kuidas nad tahavad ja mida selleks teha, et oma tahtmine saada.
Iseenesest mõistetavalt peaksid nad olema mõistvamad kui noored, veel elu tundmaõppivad noorukid.
Aga mida ei ole, seda ei ole?
Kuidas nii siis saab, kas lapsik käitumine õigustab probleemidele lahenduse otsimist? Kas vaikimine parandab kõik olukorrad? Milleks põgeneda, kui tead, et see teema tuleb hiljem nii või naa arutamisele?
Vasta ja ma vastan sulle ka!
