tyttö

See on üks tüdruk. Väga ilus tüdruk. Ilmselgelt eriline tüdruk. Temaga koos tekib alati see meeldiv, eriline, imelik tunne. Ma ei suuda tavaliselt sõnu suust välja saada ja iga ta küsimuse peale hakkan punastama. See on tõepoolest eriline ja samas ka mingis mõttes piinlik olukord. Kuid sellest pole midagi. Ta ei saa kunagi minu kõrvale. Vähemalt ma arvan nii, ega ette ju ei tea, mis saatus toob. Tema arvatavasti värviline minevik on üks põhjus. Vahepeal juba tundus, et midagi võiks tekkida, kuid siiski on see võimatu. Tal on iseloomu ja karakter on super. Kuid teda huvitavad veidi vanemad mehed. Ega ma ennast temaga koos ette küll ei kujutaks. Kuid iseenesest tüdruk on ülimalt meeldiv. Ma ei tea, mis on tema arvamus minust. Ilmselt arvab, et ma mingi veider taun, kelle jutust mitte midagi aru ei saa. Ei seda tea, ei tea, me kunagi ei tea, ei tea, mis mõtleb teine inime. Me ei suhtle temaga eriti. Ainult põgusalt loobime sõnu teadmatusse, kust neid enam tagasi võtta ei saa. Need on paljad sõnad, ei midagi muud. Mingit tagamõtet neil ei ole. Kuid tegelikult vahest siiski on ka. Aga pelgalt sõnade loopimisega kaugele ei jõua. Ja pean jällegi mainima, et ei kujutaks ennast temaga koos ettegi. Kuid loota võib, et kuskil leidub keegi hea inimene, kes oleks piisavalt hea, võiks lausa öelda, et normeeritult hea.
Seega ta ilu on pimestav, hoiak nauditav, intelligents suurepärane, iseloom vapustav, sisemine ilu absoluutselt meeletu, huumorimeel erakordne...
Kas ma seda tahtsingi öelda? Vist küll.
Ma vähemalt loodan, et see nii oli. Kirjutada on vahepeal isegi päris huvitav. Mõte hakkab jooksma ja mälestused kooruvad ajupõhjast pinnale. Igaljuhul vajalik tegevus.

Ootamine, ootamine, ootamine...