Igatahes saavad suured asjad ja teod alguse just väikestest asjadest ja tegudest. Kui Ta teab, et mulle mingi asi ei maitse (antud juhul paprika), siis miks Ta seda ikkagi järjepidevalt toitude tegemisel suures koguses kasutab? Kas ta ei soovi minuga arvestada? Kas ma pean hakkama ise omale teist toitu valmistama? Kas ta ei suuda teistega arvestada? Miks? Miks Ta nii käitub, seda ma öelda ei oska. Igatahes võib sellest järeldada, et suhtumine on viimasel ajal suhteliselt ükskõikseks muutunud. Varasemalt Ta ikkagi küsis, et mida Me süüa teeme või mida Ma süüa sooviksin, kuid enam sellist asja ei ole. Varasemalt pakkus Ta erinevaid mõnusaid asju, kuid nüüd on neid vähemaks jäänud. Kas sellest saab järeldada ükskõiksust ja lõtvust, kuna Ta teab, et enam pole mõtet pingutada, kõik on nii nagu olema peab? Kas Ta soovib saada vaid enda tahtmist, arvestamata Minu soovidega?
/Stabiilsus on saavutatud ning enam ei pea nii palju pingutama./
vs
/Stabiilsus on saavutatud ning nüüd peab vähem pingutama./
vs
/Stabiilsus on saavutatud ning enam ei pea üldse pingutama./
?
Kui on vaid sellised valikud, siis tuletan meelde, et pingutama peab siiski. Liigne oma soovide pealesurumine ei too kunagi kaasa head. Ka teistega tuleb arvestada, isegi siis, kui stabiilsus on saavutatud. Ka väikest pingutust märgatakse. Piisav pingutus tagab piisava stabiilsuse säilimise ja hoiab ära liigsed probleemid. Ei tasu olla liigselt enesekeskne, ka sellist väikeste asjade puhul, nagu selleks on paprika. Ausalt, ei tasu...
