Kui mina 91. aastal sündisin oli Eesti alles okupantide küüsist pääsenud. Aeg oli raske, elu oli raske.
Keila haiglasse peale minu sündi mulle ja mu emale järele tulek võttis aega. Bensiini polnud nii kergelt kuskilt saada. See oli aeg, mil ka piim tuli lehmalt. Samuti kasutati kaasaegsete pampersite asemel marlisid.
Ma pole küll kaua maal elanud, kuid pean end siiski põliseks maakaks. Mis siis, et ma ainult seal oma esimesed eluaastad veetsin, kuid peale seda olen suveti alati seal olnud. Pean seda oma koduks, kohaks kus hing puhkab.
Koht asub Harjumaal, Keila vallas. Nimi on Vasalemma. Suurepärase loodusega väike maakoht, mis on mulle nii kallis. Pea iga suvi veetsin seal aega oma vanema ja vanavanaemaga. Viimane neist oli mulle vast isegi kallim kui mu oma ema. Puhka rahus!
Kiirelt urbaniseerunud inimesena tunnen ma ikkagi tihti puudust sellest kohast. Minu mälestustes on need suved nii ilusad, rahulikud ja päikesepaistelised. See puhta looduse õhk, rahulik eluviis - lihtsalt võrratu.
Arvutit oskasin ma kasutada juba esimeses klassis. Kuna mu isa töötab IT valdkonnas, siis oli ka loogiline, et meie kodus oli arvuti varem kui paljudel mu tollasest tutvusringkonnast. Internet tuli küll natukene hiljem, kuid ka see oli olemas. Internetiühendus käis läbi telefoni ja seega oli liin hõivatud, kui internetis käidi. Minutihind oli sel ka üüratu. Vähemalt minu mäletamise järgi.
Oma esimese arvuti sain ma ka seal 3,4,5 klassi ringis. Oma esimese telefoni (3510i) kah 4,5 klassis olles.
Mõtlesin juba põhikooli lõpupoole, et issand jumal, kuidas kogu see piir allapoole nihkub. Mõtlen siis piiri, mil esimest korda aloholi tarbitakse või suitsu tehakse. Praegu vaatan põlgusega, kuidas viienda klassi lapsed suitsu teevad. Loomulikult toimuvad juba sel ajal, või paar klassi hiljem, peod.
Iga generatsiooniga nihkub see piir järjest allapoole. Nüüd on küsimus, kas see on ühiskonna viga või on see loomulik asjade käik...Millal jõuab kätte 0 punkt, kust piir enam allapoole ei nihku? Kas üldse jõuabki?
Igatahes normaalsusest on asi väga kaugel. Midagi tuleks ette võtta.
Kui mina sain oma esimese telefoni viiendas klassis, siis osad inimesed paar generatsiooni enne alles gümnaasiumis. Arvutitest polnud tol hetkel mõtet üldse rääkida.
Nüüd on siis kätte jõudnud see 21. sajand. Mu õde on NELJA aastane. Ta oskab iPhonega mänge mängida! Ta teeb seda aktiivselt(isegi mina ei oska seda mängu!!!). Samuti käib ta laptopis ja vaatab youtubes videoid ning mängib arvutimänge.
See on lihtsalt uskumatu, mida tehnika kaasa toob. Kui lapsed näevad, et vanemad on pidevalt kompuutri taga, siis hakkab see neid ka kindlasti huvitama. Suuremaks saades näitad talle paar nuppu kätte ja ülejäänu õpib ta juba ise selgeks. Kas see on normaalne, seda ma öelda ei oska. Minu arust siiski ei ole normaalne, aga võib-olla on see ainult minu viga. Saan aru, et need mängud on võib-olla arendavad ja puha, kuid see rikub ju lapse juba varases nooruses ära.
Seda on lihtne näha teise põlvkonna pealt. Mu teine õde, kes on 14-aastane, ei käi üldse kodust väljas. Ta istub päevad läbi arvutis, käib oma toast väljas vaid süüa võtmas või õppimiseks abi küsimas. Kogu suhtlus käbi läbi arvuti või siis koolis olles. Okei, vahetevahel ta käib kinos ja niisama väljas kuid enamasti siiski mitte. Tal olid püksid katki. Ta lihtsalt ei olnud nõus, ei tahtnud, ei suutnud välja poodi minna uusi ostma. Pika sundimise peale ta siiski läks.
Mina tahan aga väga, väga olla väljas ja nautida loodust, eriti olla maal. Teda peab sinna aga lausa vägisi tirima. Selle näite eeskujul võib arvata, et mu noorem õde ei käi siis üldse väljas, isegi vägisi pole teda tulevikus kaasa kiskuda võimalik. See on ju katastroofiliselt halb.
Kuhu kaob kogu suhtlus persoon per persoon? Kas kogu suhtlus, asjade ostmine, õppimine hakkabki käima läbi interneti? Mida toob kaasa siis järgmine ja järgmine põlvkond, kui hetkel on selline olukord, et esimesse klassi mineval lapsel peab tingimata juba iPhone taskus olema.
Kogu see tehnika mõjutab meie elu veel nii räigelt. Ma tunnen seda ka ise.
Õnneks mina ei tunne nii räigelt kirge selle linnaelu vastu. Ma pean ennast siiski pigem maaelu armastajaks kui linnas elajaks. Samas, ega ma nüüd ka ei suudaks kaua ilma arvutita seal maal konutada, kuid miski siiski tõmbab mind sinna poole. Mina sa võta kinni.
Peab lootma, et esimese klassi lapsed ei hakka alkoholi jooma ja suitsu tegema ning lasteaia lastel ei pea kõigil nutitelefonid ja arvutid olema.
Keila haiglasse peale minu sündi mulle ja mu emale järele tulek võttis aega. Bensiini polnud nii kergelt kuskilt saada. See oli aeg, mil ka piim tuli lehmalt. Samuti kasutati kaasaegsete pampersite asemel marlisid.
Ma pole küll kaua maal elanud, kuid pean end siiski põliseks maakaks. Mis siis, et ma ainult seal oma esimesed eluaastad veetsin, kuid peale seda olen suveti alati seal olnud. Pean seda oma koduks, kohaks kus hing puhkab.
Koht asub Harjumaal, Keila vallas. Nimi on Vasalemma. Suurepärase loodusega väike maakoht, mis on mulle nii kallis. Pea iga suvi veetsin seal aega oma vanema ja vanavanaemaga. Viimane neist oli mulle vast isegi kallim kui mu oma ema. Puhka rahus!
Kiirelt urbaniseerunud inimesena tunnen ma ikkagi tihti puudust sellest kohast. Minu mälestustes on need suved nii ilusad, rahulikud ja päikesepaistelised. See puhta looduse õhk, rahulik eluviis - lihtsalt võrratu.
Arvutit oskasin ma kasutada juba esimeses klassis. Kuna mu isa töötab IT valdkonnas, siis oli ka loogiline, et meie kodus oli arvuti varem kui paljudel mu tollasest tutvusringkonnast. Internet tuli küll natukene hiljem, kuid ka see oli olemas. Internetiühendus käis läbi telefoni ja seega oli liin hõivatud, kui internetis käidi. Minutihind oli sel ka üüratu. Vähemalt minu mäletamise järgi.
Oma esimese arvuti sain ma ka seal 3,4,5 klassi ringis. Oma esimese telefoni (3510i) kah 4,5 klassis olles.
Mõtlesin juba põhikooli lõpupoole, et issand jumal, kuidas kogu see piir allapoole nihkub. Mõtlen siis piiri, mil esimest korda aloholi tarbitakse või suitsu tehakse. Praegu vaatan põlgusega, kuidas viienda klassi lapsed suitsu teevad. Loomulikult toimuvad juba sel ajal, või paar klassi hiljem, peod.
Iga generatsiooniga nihkub see piir järjest allapoole. Nüüd on küsimus, kas see on ühiskonna viga või on see loomulik asjade käik...Millal jõuab kätte 0 punkt, kust piir enam allapoole ei nihku? Kas üldse jõuabki?
Igatahes normaalsusest on asi väga kaugel. Midagi tuleks ette võtta.
Kui mina sain oma esimese telefoni viiendas klassis, siis osad inimesed paar generatsiooni enne alles gümnaasiumis. Arvutitest polnud tol hetkel mõtet üldse rääkida.
Nüüd on siis kätte jõudnud see 21. sajand. Mu õde on NELJA aastane. Ta oskab iPhonega mänge mängida! Ta teeb seda aktiivselt(isegi mina ei oska seda mängu!!!). Samuti käib ta laptopis ja vaatab youtubes videoid ning mängib arvutimänge.
See on lihtsalt uskumatu, mida tehnika kaasa toob. Kui lapsed näevad, et vanemad on pidevalt kompuutri taga, siis hakkab see neid ka kindlasti huvitama. Suuremaks saades näitad talle paar nuppu kätte ja ülejäänu õpib ta juba ise selgeks. Kas see on normaalne, seda ma öelda ei oska. Minu arust siiski ei ole normaalne, aga võib-olla on see ainult minu viga. Saan aru, et need mängud on võib-olla arendavad ja puha, kuid see rikub ju lapse juba varases nooruses ära.
Seda on lihtne näha teise põlvkonna pealt. Mu teine õde, kes on 14-aastane, ei käi üldse kodust väljas. Ta istub päevad läbi arvutis, käib oma toast väljas vaid süüa võtmas või õppimiseks abi küsimas. Kogu suhtlus käbi läbi arvuti või siis koolis olles. Okei, vahetevahel ta käib kinos ja niisama väljas kuid enamasti siiski mitte. Tal olid püksid katki. Ta lihtsalt ei olnud nõus, ei tahtnud, ei suutnud välja poodi minna uusi ostma. Pika sundimise peale ta siiski läks.
Mina tahan aga väga, väga olla väljas ja nautida loodust, eriti olla maal. Teda peab sinna aga lausa vägisi tirima. Selle näite eeskujul võib arvata, et mu noorem õde ei käi siis üldse väljas, isegi vägisi pole teda tulevikus kaasa kiskuda võimalik. See on ju katastroofiliselt halb.
Kuhu kaob kogu suhtlus persoon per persoon? Kas kogu suhtlus, asjade ostmine, õppimine hakkabki käima läbi interneti? Mida toob kaasa siis järgmine ja järgmine põlvkond, kui hetkel on selline olukord, et esimesse klassi mineval lapsel peab tingimata juba iPhone taskus olema.
Kogu see tehnika mõjutab meie elu veel nii räigelt. Ma tunnen seda ka ise.
Õnneks mina ei tunne nii räigelt kirge selle linnaelu vastu. Ma pean ennast siiski pigem maaelu armastajaks kui linnas elajaks. Samas, ega ma nüüd ka ei suudaks kaua ilma arvutita seal maal konutada, kuid miski siiski tõmbab mind sinna poole. Mina sa võta kinni.
Peab lootma, et esimese klassi lapsed ei hakka alkoholi jooma ja suitsu tegema ning lasteaia lastel ei pea kõigil nutitelefonid ja arvutid olema.
