Kaan [l]

Kaan

Ma oman su ära
sa vastik halli karvaga rott.
Sa saatana sigitis
oled ju must nagu kott.

Sa haised nii vängelt
nagu lehetäi kopitand kest.
Su keha kaetud on sooja limaga
nagu värskelt merest püütud lest.

See on su saatus
nüüd varsti pead sa minema.
Ilgeimast ilgeim värdjas sa oled
nilbeimast nilbeim vereimeja.

Kohtudes minuga
saab kohe otsa su tee.
Ma omastan su mahlad
ja teen nendest ühe vänge tee.

Ma katan su mullaga raskelt
ja hapet valan silmad täis.
See parim variant ju on
eks siis näis, kas veel libetamist kasutad.

Edukat und!
Ma sul' soovin nüüd - Head ööd!
Ja kriiskaval toonil lõugan täiest kõrist:
"Kärva põrgus, va inetu loom!"