***

On varajane hommik. Ma astun välja oma koduuksest. Alustan enda igapäevast retke kodust tööle. Kuna see kortermaja, kus ma elan, asub täpselt südalinnas, on tavapäraselt palju inimesi, kes kiirustavad siis vastavalt tööle, kooli või kuskile, kuhu neil vaja on jõuda. Hommikul on enamasti tänavatel kahte tüüpi inimesi - ühed, kes on väga erksad ja on selgelt näha, et neil on kiire, ning teised, kes on väga uimased ja on selgelt näha, et nad ei viitsi ega jaksa üldse minna sinna, kuhu neil on vaja. Nad magaksid veel heameelega lõunani või isegi kauem.
Igatahes oli tol varajasel hommikutunnil tänaval vägagi palju inimesi. Ma kõndisin edasi ning jõudsin juba järgmise tänava ristmikuni. Äkitselt meenus mulle midagi. See oli väga tähtis ning ilma selleta poleks ma saanudki tööle minna. Ma jäin seisma. Kogu liiklus aeglustus minu jaoks märkimisväärselt. Ma seisin hetkeks ning pöörasin siis järsult otsa ümber. Kuna tänaval oli palju inimesi, jäid paljud neist mind imeliku pilguga vaatama. "Miks ta seisma jäi? Miks ta järsku ümber pööras? Kas tal on peas ikka kõik korras?" Loomulikult oli ka neid, kes ei lasknud ennast sellest sündmusest üldse häirida ning nad jätkasid oma tavapärast teekonda.
Ma sain ähmaste ja segaduses olevate pilkude ohvriks. Kuid ma ise ei pannud seda üldse tähele. Ma isegi ei mõelnud sellele.
Kõndisin kiiresti tagasi oma majja. Otse loomulikult olin ma hommikul kiirustades oma mobiiltelefoni laadima unustanud. Ta seisis köögilaua peal, oma tavapärases kohas, juhtmega seina ühendatud. Kiirelt krabasin ma telefoni. Selle tegevuse käigus olin ma toas saabastega. Mul lihtsalt ei olnud aega jalanõusid ära võtta, vastasel juhul oleksin ma raudkindlalt tööle hiljaks jäänud. Ning kuna mu ülemus, nagu ka mina, vihkab hilinemist, ei saanud ma seda endale lubada.
Alustasin uuesti oma algset teekonda. Läbitud oli null kilomeetrit ja töökoht oli sama kaugel, nagu ta oli olnud kümme minutit varem. Alustasin lahkumiskatset number kaks. Seekord tundus kõik õnneks minevat.
Tänaval oli endiselt palju inimesi, kes sarnanesid väga inimestele, keda ma nägin katsel number üks. Ilmselgelt liikusin ma sama teed mööda.
Seekord ületasin ma ristmiku. Igaks juhuks, jõudes samasse kohta, kus ma enne ümberpöörama pidin, kontrollisin ma taskuid. Jõudes selgusele, et kõik vajalik on kaasas, jätkasin teekonda.
Ma jõudsin tööle õigeaegselt. Tundus olevat tavapäraselt igava päeva algus...