Teen siis mina rahulikult, nagu ikka, enda maja eest suitsu, kui märkan eemal lähenevat jalgratturit. Ilus, blond, 20ndates eluaastastes neiu sõidab minu suunas. Jalutan suits käes edasi, nautimas päikeselist õhtupoolikult. Kui järsku, nagu välk selgest taevast, teeb neiu väga kahtlase manöövri. Üritas vist autoteelt kõnniteele keerata, kuid tegi seda liiga järsku ja - põmaki, vastu naabermaja seina, peaga, pikali maas, jalg ratta vahel kinni. Kiirendan sammu ja küsin, kas kõik on ikka korras. Neiu väriseb. Kõrval jääb seisma must maastur, pannes tööle ohutuled. Tuleb välja päikeseprillidega jõmm ja küsib samuti, kas on abi vaja. Neiu vastab, et kõik on korras. Maasturi taga peatub mahtuniversaal, kust väljub samuti päikeseprille kandev noormees. Seisame kolmekesi pikali oleva blondi neiu ümber, kõigil mõtlikud näod peas. Neiu väriseb ja üritab nuttu tagasi hoida. Lõpuks aitasin neiu jala ratta vahelt ära ja tõstsin ratta seina äärde. Ka neiu sai püsti, Uurib kätt, kõik tundub korras olevat. Igaks juhuks uurib maasturis olev mees, kas sõrmi saab liigutada. Neiu sai. Kolmas härra seisab nõutud näoga teisel pool. Endisel moodustame ringi ümber kukkunud neiu. Neiu naeratab kõigile, ütleb, et kõik on korras ning sõnab, et vist ehmatas millegi peale. Peast verd ei tule, kätt kaitses pikkade varrukatega pusa. Käsi oli natukene marraskil ning maasturis mees otsustas neiule esmaabipakist plaastrit pakkuda. Neiu keeldus. Kõik lahkuvad tuldud teed ja neiu jääb kotist midagi otsima. Ilmselt telefoni, et juhtunud sündmusest kiiresti sõbrannat/sõpra teavitada. Õnnelik õnnetus!
Tuleb välja, et kõik eestimaalased ei olegi tuimad ning ei kõnni/sõida märkamatult abivajajast mööda. Paari sekundi jooksul pakkus abivajajale abi lausa 3 eesti meest. Kõik polegi veel täiesti lootusetu! Kui vaid keegi ka pargipinkidel/bussipeatustes/põõsastes vedelevatele kodanikele abi pakuks/kutsuks, siis hakkaks nagu looma, või mis?
