On juba ammustest aegadest peale arutatud selle üle, kes kus väljas söömas käib ja kus söögikohtades on kõige parem teenindus. Teeninduses on palju kriteeriume, mis näitavad, kas teenindus on hea või halb. Üks, mille üle põhiliselt jutt käib on teeninduse kiirus. Loomulikult võib rääkida veel teenindajast - kuidas käitus, kas naeratas, kas suhtles kliendiga jne. Järgmiseks võib arutleda selle üle, kas laual oli kõik vajalik, alustades kahvlitest lõpetades pidulikuks keeratud salvrätikutega. Tähtsal kohal on ka toidu asetus laual, teenindaja täpsus ja kiirus. Siinkohal jõuamegi lõpuks välja kiiruseni. Kas kiirus on ikka piisav argument hea teenindus hindamisel?
Kiirus ei pruugi olla alati esmatähtis. Tavaliselt, kui ma lähen välja sööma, ei meeldi mulle oodata. Tahaks kiiresti oma toidu kätte saada ja seda nautima (loe: mugima) hakata. Kuid kui minna kuskile peenemasse kohta, siis üldjuhul seal kiirelt ei ole. Lõunapausi ajal on lihtsalt aega väga vähe ja tuleb kiiresti süüa, et õigeaegselt tööle/kooli tagasi jõuda. Seega kiirus tundub olevat oluline.
Tegelikut on asi aga niimoodi. Kui teenindaja on liiga kiire, siis ei jõua klient menüüst toite välja valida (kui tegemist ei ole leti äärest tellimisega - sealt tellides ei ole teenindus nii või naa tähtis). Samalajal on tähtis, et klient saaks lauda istudes kätte söögieelse vajaliku meeleolu. Klient peab saama rahulikult keskkonnaga harjuda, lasta pilgul ringi käia ja "seedida" olukorda. Kui teenindaja tuleb liiga kiirelt, siis selles olukorras võib kliendil märkamata jääda selle koha ilu ja võlu ning ta ei pruugi sinna enam kunagi tagasi pöörduda. Sellega kaotaks toitlustaja jällegi väärtusliku kliendi.
Teenindaja on tulnud õigeaegselt, klient on ilud ja võlud üles leidnud (kui neid üldse on), vaadanud menüüst välja sobivad road ja asunud sööma. Teenindaja peab olema valmis (klienti pilguga eemalt silmitsema - mitte passima, vaid vaatlema, soovitatavalt salaja, et klient ei märkaks ja ei mõtleks, et hmm, mis ma imelikku teen, miks ta mind vaatab)!
Järgneb teenindaja tulek, mis peab olema ajastatud parajalt, mitte liiga kiirelt, et kliendi viimast ampsu või salvrätikuga suu pühkimist mitte segada. Klient peab saama rahus mugavasse asendisse istuda, et alustada "leiva luusse laskmisega". Selleks peab jätma piisavalt aega.
Järgnevalt tuleb olla eriti ettevaatlik! Tuleb jääda rahulikuks, sest klient võib haarata menüü ja uurida seda, et midagi magustoiduks tellida. Loomulikult ei tohi liiga kauaks ootama, sest klient ei pruugigi magustoitu tahta.
Järgnevalt tuleb kindlasti küsida, kas soovite veel midagi, sest klient ise ei pruugigi veel aru saada, et ta midagi tahab. Tal võib olla kõht täis ja tuju hea, mõtted hajevil. Klient jääb selle lause üle mõtlema...
Kui ta rohkem midagi ei soovi, palub ta enamasti arve. Loomulikult oleks viisakas ise küsida, kas ta soovib nüüd arvet. Alati see ei õnnestu, eriti kui ta on hajevil. Sellest tuleb ise aru saada ja ilma igasuguste häälitsusteta (mhmh, mhhh, mhii, ...) talle arve tuua. Seda tuleks teha nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte joostes. Tuleb jääda rahulikuks, kindlameelseks ja naeratada.
Kui klient otsustas siiski magustoidu kasuks, tuleks võimalusel soovitada tänast eripakkumist, midagi väga heada ja ekstravagantset. Kui klient jääb endiselt oma valikule kindlaks, ei tohi enam midagi öelda, peale sõna: "Selge. Kas see on kõik?"
Edasi ei tuleks jällegi kiirustada. Klient võib haarata ajalehe, oma telefoni näppima hakata või lihtsalt magustoidu ootele jääda. See hetk tuleb ära tabada, kas kliendil on aega nautida oma toitu, kas ta tahab täita kõhtu, mis jäi liiga väikest portsust tühjaks või tahab ta kiirelt suu magusaks saada ja tööle rutata. Teenindaja peab olema valvas ja sihikindel!
Peale seda, võib tuua arve. Enne tuleks kindlasti ka küsida, kas klient soovib masksta sularahas või kaardiga. Arve tuleks asetada selgelt ja loetavalt kliendi ette. Kindlasti tuleks selge ja arusaadava häälega öelda ka summa. Kui klient maksab sulas, siis kindlasti tuua kiirelt tagatisraha. Kui kassas puudub piisavalt raha (klient on andnud suure rahatähe ja summa ei ole ümmargune) siis kindlasti ei tohiks seda kliendile öelda. ["Vabandage, kuid kahjuks ei ole meil teile piisavalt tagasi anda, kas selline summa sobib?"]. Selline käitumine on väga ebaviisakas ja absoluutselt alla igasugust arvestust. Raha tagasi andmiseks tuleb leida teistel teenindajatelt või iseenda rahakotist. Võimalikult kiiresti!
Lõpetuseks tuleb soovida "head päeva jätku!" või "kohtumiseni!" (soovi korral peenemas kohas küsida, et kuidas toit maitses? NB! Enne arve andmist, kohe peale seda, kui klient on söömise lõpetanud). "Head aega!" ei ole kohane soovida, sest kliendile võib (kas või alateadvuses) jääda sellest märge, et rohkem me ei kohtu ja klient ei pruugi enam tagasi tulla.
Kas teeninduse kiirus on alati esmatähtis? Jah, kui sul on kõht ilgelt tühi ja sa tahad ruttu süüa saada. Soovitaksin kiirsöögikohta!
Vastasel juhul - EI OLE! Kiirus on oluline faktor, see peab olema täpne nagu kellavärk. Kindlasti mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.
Kiirus ei pruugi olla alati esmatähtis. Tavaliselt, kui ma lähen välja sööma, ei meeldi mulle oodata. Tahaks kiiresti oma toidu kätte saada ja seda nautima (loe: mugima) hakata. Kuid kui minna kuskile peenemasse kohta, siis üldjuhul seal kiirelt ei ole. Lõunapausi ajal on lihtsalt aega väga vähe ja tuleb kiiresti süüa, et õigeaegselt tööle/kooli tagasi jõuda. Seega kiirus tundub olevat oluline.
Tegelikut on asi aga niimoodi. Kui teenindaja on liiga kiire, siis ei jõua klient menüüst toite välja valida (kui tegemist ei ole leti äärest tellimisega - sealt tellides ei ole teenindus nii või naa tähtis). Samalajal on tähtis, et klient saaks lauda istudes kätte söögieelse vajaliku meeleolu. Klient peab saama rahulikult keskkonnaga harjuda, lasta pilgul ringi käia ja "seedida" olukorda. Kui teenindaja tuleb liiga kiirelt, siis selles olukorras võib kliendil märkamata jääda selle koha ilu ja võlu ning ta ei pruugi sinna enam kunagi tagasi pöörduda. Sellega kaotaks toitlustaja jällegi väärtusliku kliendi.
Teenindaja on tulnud õigeaegselt, klient on ilud ja võlud üles leidnud (kui neid üldse on), vaadanud menüüst välja sobivad road ja asunud sööma. Teenindaja peab olema valmis (klienti pilguga eemalt silmitsema - mitte passima, vaid vaatlema, soovitatavalt salaja, et klient ei märkaks ja ei mõtleks, et hmm, mis ma imelikku teen, miks ta mind vaatab)!
Järgneb teenindaja tulek, mis peab olema ajastatud parajalt, mitte liiga kiirelt, et kliendi viimast ampsu või salvrätikuga suu pühkimist mitte segada. Klient peab saama rahus mugavasse asendisse istuda, et alustada "leiva luusse laskmisega". Selleks peab jätma piisavalt aega.
Järgnevalt tuleb olla eriti ettevaatlik! Tuleb jääda rahulikuks, sest klient võib haarata menüü ja uurida seda, et midagi magustoiduks tellida. Loomulikult ei tohi liiga kauaks ootama, sest klient ei pruugigi magustoitu tahta.
Järgnevalt tuleb kindlasti küsida, kas soovite veel midagi, sest klient ise ei pruugigi veel aru saada, et ta midagi tahab. Tal võib olla kõht täis ja tuju hea, mõtted hajevil. Klient jääb selle lause üle mõtlema...
Kui ta rohkem midagi ei soovi, palub ta enamasti arve. Loomulikult oleks viisakas ise küsida, kas ta soovib nüüd arvet. Alati see ei õnnestu, eriti kui ta on hajevil. Sellest tuleb ise aru saada ja ilma igasuguste häälitsusteta (mhmh, mhhh, mhii, ...) talle arve tuua. Seda tuleks teha nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte joostes. Tuleb jääda rahulikuks, kindlameelseks ja naeratada.
Kui klient otsustas siiski magustoidu kasuks, tuleks võimalusel soovitada tänast eripakkumist, midagi väga heada ja ekstravagantset. Kui klient jääb endiselt oma valikule kindlaks, ei tohi enam midagi öelda, peale sõna: "Selge. Kas see on kõik?"
Edasi ei tuleks jällegi kiirustada. Klient võib haarata ajalehe, oma telefoni näppima hakata või lihtsalt magustoidu ootele jääda. See hetk tuleb ära tabada, kas kliendil on aega nautida oma toitu, kas ta tahab täita kõhtu, mis jäi liiga väikest portsust tühjaks või tahab ta kiirelt suu magusaks saada ja tööle rutata. Teenindaja peab olema valvas ja sihikindel!
Peale seda, võib tuua arve. Enne tuleks kindlasti ka küsida, kas klient soovib masksta sularahas või kaardiga. Arve tuleks asetada selgelt ja loetavalt kliendi ette. Kindlasti tuleks selge ja arusaadava häälega öelda ka summa. Kui klient maksab sulas, siis kindlasti tuua kiirelt tagatisraha. Kui kassas puudub piisavalt raha (klient on andnud suure rahatähe ja summa ei ole ümmargune) siis kindlasti ei tohiks seda kliendile öelda. ["Vabandage, kuid kahjuks ei ole meil teile piisavalt tagasi anda, kas selline summa sobib?"]. Selline käitumine on väga ebaviisakas ja absoluutselt alla igasugust arvestust. Raha tagasi andmiseks tuleb leida teistel teenindajatelt või iseenda rahakotist. Võimalikult kiiresti!
Lõpetuseks tuleb soovida "head päeva jätku!" või "kohtumiseni!" (soovi korral peenemas kohas küsida, et kuidas toit maitses? NB! Enne arve andmist, kohe peale seda, kui klient on söömise lõpetanud). "Head aega!" ei ole kohane soovida, sest kliendile võib (kas või alateadvuses) jääda sellest märge, et rohkem me ei kohtu ja klient ei pruugi enam tagasi tulla.
Kas teeninduse kiirus on alati esmatähtis? Jah, kui sul on kõht ilgelt tühi ja sa tahad ruttu süüa saada. Soovitaksin kiirsöögikohta!
Vastasel juhul - EI OLE! Kiirus on oluline faktor, see peab olema täpne nagu kellavärk. Kindlasti mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.
