doonor

Täna siis lõpuks tegin selle ära ja läksin verd andma. Olen seda juba ammu plaaninud, aga keegi ei ole viitsinud kaasa tulla. Sain ühe klassivenna endaga kaasa ja peale kooli läksime verekeskusesse, kus meid lahkelt vastu võeti. Kõik töötajad olid väga lahked ja toredad. Suur kiitus neile. Algul siis täideti ankeet, küsimustik, võeti näpuotsast vereproov, määrati esmane veregrupp, mõõdeti vererõhk ja veel mingid proovid. Kõik käis kiiresti. Edasi liikusin juba vereandmis ruumidesse. Seal olid ka väga toredad õed. Imestasin, et seal nii palju inimesi käis, nägin seal ollas kümmet doonorit, kusjuures pooled nendest olid naised. Lamavasse tooli istudes ja seda hiiglaslikku nõela nähes tekkis küll väike parakas, kuid kõik oli tšill. Edasi juba suruti nõel veeni ja veri hakkas meeldivalt mööda voolikut kogumiskotti voolama. See lebotamine seal kestis umbes 10 minutit ja mulle ainti ka tänukiri vere loovutamise eest:). Peale protseduuri sai juua kohvi või kakaod ja süüa küpsiseid. Taastumiseks kulus 15 minutit ja peale seda liikusime alla registratuuri tagasi. Seal oli kuskil 5 eseme vahel valida omale meeneks väike kingitus vereloovutamise eest. Valikus oli šokolaade, tasse, sokke jm. Ma valisin heade mõtetega kruusi:)
Soovitan SOOJALT kõigile minna verd loovutama.
Kiire protseduur võib päästa palju elusid!!!
Igatahes olen väga rahul ja plaanin KINDLASTI uuesti minna:)



selle peale tuli ka väike kiire ideevoog:::

Alguses tundus kõik huvitav ja uus,
kohale minnes olid laused kinni suus.
Tehti palju erinevaid teste,
küsitlusi, manifeste.

Lõpuks saingi loovutamistuppa,
ootas seal mind õde Ruta.
Kiirelt nõela välja võttis,
surus sisse, mind ei kottind.

Ragistas läbi naha veeni,
kuigi verd ma eriti ei seedi.
Õnneks polnud väga valus,
kiirelt käis ja täitsa talus*.

Pärast sain veel tänukirja,
küpsiseid ja kanget kohvi.
Olen omadega väga rahul,
meel ei ole enam pahur.

-Hea kui see kellegi elu päästab!-


*talutav