No ma ei tea, kas Mul on tõesti nii suur karma võlg või milles asi, aga miks kuradi pärast peavad sellised asjad just Minuga juhtuma? Kõik on ilus ja siis äkki jälle läheb kogu see ülesehitatud parim elu koos parima inimesega allamäge...
Kas Ma siis ei ole suuteline elama koos armastatud ja armastava inimesega? Miks Ma ei peaks olema? Igaüks ju peaks. Väga ei tahaks uskuda mingeid karma võlgu või karmi saatuse kätt, aga no mis teha. Nüüd vist tuleb hakata uskuma, sest see, mis toimub, ei ole normaalne.
Parim aeg koos parima inimesega võib puruneda millisekundi jooksul...
Tulles betooni võtavad mind vastu kaks rõõmsameelset last. Üks küsib: "Ott, kas Sa lähed Kelise juurde sinna Vääna?" Teine vastab: "Ta ei ole Kelis, Ta on tädi Kerli..."
Mida Ma siis nüüd tegema pean - vastama, et ei, täna ei lähe.
Ja elama üksi siin masenduses, samal ajal kui kaks elukogenematut last saavad värvipilte värvida.
"Emme ütles, et Sa kolid varsti oma peika juurde, Ott? On see tõsi?" küsib üks, kui teine samal ajal itsitab.
"Mul ei ole peikat," vastan, tahes oma lause lõpetada, et "Peika öeldakse mehe kohta," kui segatakse vahele: "Tead, mis mu üks sõber kardab või? Kustukummi kardab," mille peale mõlemad pikalt itsitavad.
Laste mõttemaailm lendab erinevates suundades, takistamatult, kuid Mina olen ju siin. Ma ei saa mõtteid kunagi mujale, isegi mitte siin, olles oma toas. Masendus süveneb ja pole mitte midagi teha. Tuleb leppida sellega.
Laste tegevus rõõmustab, kuid väga minimaalselt. Hetkel ei suuda Ma sellele keskenduda ning luban neil vabalt oma asjades sorida. Olgu siis keegi vähemalt õnnelik, et saab minuga koos aega veeta. Kuigi Ma sooviks, et selleks inimeseks oleksid Sina, Mu kallis naine.
Otsused, otsused - miks küll ometi nii?
Ja lapsed värvivad oma pilte edasi, teadmata, mis probleemid neid ees võivad oodata. Hea, aga samas ka halb mõelda.
Kellelegi ei tahaks sarnaseid probleeme soovida, millega Ma pean silmitsi seisma. Armastus on ikka raske ja valulik, kuid selle nimel tasub pingutada! See on siiski maailma parim asi, elada koos Sulle kalli inimesega ja nähes ja kuuldes seda armastust. Seda helisevalt mõnusalt häält iga päev oma kõrval. Ja Te olete toeks - Te olete toeks teineteisele! Suurepärane!
Nälg, veepuudus, sõda - maailmas on nii palju teisi probleeme, kuid Ma valutan südant ning olen pilkases pimeduses oma väikse inimlähedasema probleemiga. On see õige? Antud hetkel tundub, et minu väike mure on ikka tõsine. Tõsiselt tähtis, kuna ma suudan mõelda vaid ühele - Kas me kohtume veel? Kas ma saan oma ainsa ja õige naise tagasi? Kas me suudame liikuda edasi?
Palju küsimusi, kuid vastuseid ei ole. Vastuseid kuskilt ei saa. Eks aeg annab arutust.
Ma tean, mida Sa tahad ja Ma tean, et Sa tead ka seda, mida Ma tahan. Me soovime koos seda sama asja - üksteiselt. Mõistmist! Hoolt! Armastust!
Elada koos - elada koos Temaga, luua väike armas perekond - vot see on elu mõte!
Jah, ka mina olen olnud üdini vihane ja solvunud, tahtnud karjuda täiest kõrist, kuid siiski leidnud andestamiseks jõudu. Tegelikkuses see nii raske polegi, olen ammu need asjad unustanud. Edasi liikunud paremas usus ning nähes ja iga päevaga rohkem mõistes, et just Tema on see õige. Ma olen andeks andnud kõik vead, sest headus on alati võitnud.
Üheskoos võiduka lõpuni (kuni surm meid lahutab)...
...ja lapsed ikka mängivad.
