Ühe talvise piltilusa pühapäeva hommikul tõused Sa üles. Sa tunned ennast puhanuna ning kõik tundub olevat rööpas. Väljas on karge ja lumine, kuid paistab päike. Taevas on pilvitu ning lumi sirendab päikesepaistel. Kõik lootused on kõrgel, kõik tundub olevat ideaalne. Sul on olemas naine, keda Sa armastad. Sul on olemas perekond, kes sinust hoolib. Su elu tundub olevat korras.
-----------------------
Kell 14:30 ütleb Su naine, et Ta armastab sind. Need kaunid sõnad silitavad Su kõrva. Su süda on rahul, Sa tead, et just nii see peabki olema. Sa ei pruugi aimatagi, et see imeilus tunne võib ühe hetkega muutuda. Sellest saab hirm.
-----------------------
Armastuse heaolust saab hirm? Seda Sa poleks ju oodanud. Seda poleks mitte keegi, mitte kuskil oodanud. Kuid Sa tunned seda. See hirm tabab Sind just nagu välk selgest taevast. Hirm, mis paneb Sind mõtlema. Esile kerkivad küsimused - "Kus Ta on? Kas Temaga on kõik korras? Viimati ju oli ja vahepeal pole ka midagi juhtunud. Miks Ta nii käitub?"
-----------------------
Loomulikult Sa küsid, kas midagi on juhtunud? Ta vastab, vägagi tavatult, vägagi ootamatult, et juhtunud on nii mõndagi. Sa eeldad, et Ta räägib neist Sulle, Sa ootad seda, Sa tahad mõista Ta käitumist. Kuid seda ei juhtu.
Miks Ta ei räägi, miks ometi Ta ei räägi mulle - jah, just mulle - mis on juhtunud. Sa küsid, Sa küsid veel, sest Sa tahad teada. Sa tunned endiselt hirmu, millele lisandub ärevus. See ootav ärevus, mille käigus jõuad Sa läbi mõelda kõik tol hetkel loogilised tunduvad järeldused - "Mis vahepeal juhtuda võis? Kas Ta kohtas vana armastust? Kas Ta jõudis ilusti koju? Kas kõik on korras? Kas Ta on rase? Kas Ta juba räägib?" Kas...kas...kas...lõputu küsimuste jada, millede vastust Sa ei tea.
Kui vastust ei tule, siis jõuad Sa küsimusi süviti käsitleda - "Ei, Ta ei saa seda veel teada. Ta ilmselt magab, kuid miks Ta seda luges, kuid ei vastanud? Mis küll võis juhtuda?..."
----------------------
Ja siis see tuleb. Lõpuks tuleb see kauaoodatud vastus. Su pulss tõuseb, Sa oled ärevalt valmis vastu võtma selle kõige ootamatu, selle kõige-kõige halvema vastuse, mis üldse olla saab ning mille peale Sa kindlasti ise ei tulnud.
----------------------
Tal on reedetud tunne.
----------------------
Reetmine. Juba selle sõna kuulmine tekitab tunde, et Sind on pussnoaga südamesse löödud ning seejärel Sinu peal tallatud. See on hirmus, see on kurb, see on segadust tekitav. "Miks nii? Miks ometi nii?"
----------------------
Sa püüad säilitada rahu nii palju, kui see on tol hetkel võimalik, mõelda ratsionaalselt. Kerides tagasi filmilinti see Sulle ei meenu. Sulle see lihtsalt ei meenu. "Miks? Miks ometi? Ma tahan seda teada, kohe!" Kuid Sa ei suuda seda siiski meenutada, ükskõik kui kõvasti Sa ka ei pingutaks.
----------------------
Sa tunned üle keha ärevust ja kurbust. Su tunded on segased, Sa kardad just seda kõige halvemat. Sa tead, mida Tema tunneb. Sa tead seda kohutavat tunnet, kui Sa arvad ühte, kuid välja tuleb hoopis midagi muud. Sa tead, kuidas see tunne Sind piinaks, Sind algul pühaviha täis ajaks, Sind kurvastaks...See on haavav, isegi ainult mõte sellest, mida Ta tunda võib. See on piinavalt haavav.
----------------------
Sa püüad leida lahendust, sest Sa tead, et see tunne peab kaduma. Isegi mõte sellest tundest peab kaduma, maksku mis maksad. Sa seletad kiirelt, Sa seletad närviliselt, see ei tule Sul välja. Kuid Sa siiski püüad. Sa püüad seda kõigest väest, sest Sa tahad, et see tunne kaoks, nii kiiresti kui võimalik. Seda ei tohiks üldse eksisteerida, ei tohiks.
---------------------
Sa seletad, kuni Sa ise saad aru, kui tobe see kõrvalvaataja jaoks tunduks. Sa ei usu enam isegi oma seletusi, kuigi sisimas Sa tead täpselt, mida Sa sellega öelda tahad. See on Talle selgusetu. Ta mitte ilmaski ei usu seda. Sa seletad edasi, Sa tunned, et Sa pead seda tegema. See ei aita, see ei aita, see ei aita...
---------------------
Sa tahad, et ta mõistaks. Sa tahad seda üle kõige maailmas ja Sa tead, et mõistmine on tee probleemi lahenduseni. Kuid Ta ei mõista, Ta siiski ei mõista.
--------------------
Sisimas Sa nutad, Sa oled vihane nii enda kui ka teiste peale. Sa mõtled, mida ma tegin, mis ma tegin, millal ma tegin? Kuidas nii saab, on see üldse võimalik? Jah, loomulikult on. Kuid seda Talle seletada, see on võimatu. Sa loodad, et emotsioonidest tingitud mõtted ja arvamused muutuvad objektiivseks. Millal, Sa ei tea. Kuid Sa loodad seda, sest mitte midagi muuta Sa enam ei saa. Sa üritad seletada, kuid sellest on vähe. Sa tead seda, Sa tead seda ise kõige paremini.
--------------------
Sa tahad tagasi seda tunnet, mis valdas sind sel piltilusal pühapäeva hommikul. Sa tahad, et kõik oleks ideaalses korras. Kuid ideaalset maailma pole olemas. Kas Ta üldsegi tahab leida lahendust? Kas Ta tahab seda või nüüd on kõik? "EI, EI, EI - See ei saa selliselt lõppeda. See lihtsalt ei saa." Sa tead, Sa mõtled, Sa loodad, kuid sisimas valitseb hirm. "Kas nüüd ongi lõpp? Kas see probleem ei pruugigi kunagi lahendust leida?" "EI, EI, EI - See peab leidma lahenduse. See lihtsalt peab, sest see kõik tundub nii hea, nii õige..."
-------------------
"Mida teha, mida küll teha?" Sul saavad otsa mõtted, Sa lihtsalt oled oma valus, Tema enda omas. Te olete. Sa tead, et Ta on üks paras juurikas. Sa tead seda. Seega, pead Sa ise tegutsema. Kuid see on võimatu. Kuidas Sa muudad seda tunnet Ta sees? Kuidas Sa seda saad teha? Ei, siin ei piisa enam seletustest. Ei, siina ei piisa enam vabandustest. Ei, ta võib-olla ei soovigi Sind enam kunagi näha. Kuid Sa loodad. Sul on jäänud veel üks asi - lootus. Tol hetkel ei ole lootus lollide lohutus. Tol hetkel on lootus ainuke asi, millest Sa veel kinni suudad hoida. Need ilusad mälestused; need tunded, mis püsivad. See kõik on olemas. See kõik on endiselt olemas, kui vaid kaoks see probleem...
------------------
Lootuses, et Ta siiski tahab Sind veel näha. Lootuses, et Ta tahab leida seletust. Lootuses, et ta usub Su siiraid tundeid. Lootuses, et Ta ikkagi mõistab seda. Lootuses, et kõik saab korda. Just selles lootuses elad Sa praegu...
------------------
Vastuseta küsimusi on palju. Kuid Sa tead, et tegelikkuses on olemas palju suuremaid probleeme. Sa tead, et küsimused ootavad vastuseid. Sa tead, et Sa teed kõik selleks, et see olukord lahendada. Kuid siiski, Sa kardad. Sa väga väga kardad. Sa elad teadmatuses. Sa tahad teha nii palju asju, nii paljut muuta, kuid Sa ei saa. Sul jääb üle vaid armastada, uskuda, loota...Loota, et kõik saab siiski korda....
-----------------
Sa armastad, Sa usud, Sa loodad...