***

Juustul peavad olema augud, muidu see ei ole õige juust! Välja arvatud juhul, kui tegu on sulatatud juustu või kodujuustuga. Aga õige juust on auguline! Auk maitseb kõige paremini...

Ei ole lihtsalt võimalik.

Reedel juhtus see jälle, kuigi seekord ei ole see mitte mingit pidi loogiline. Kaardihoidja koos vägagi vajalike pangakaartide, id-kaardi, kooli uksekaardi ja muude kaartidega koos rahakotiga on kadunud/varastatud. Kaardihoidja asus lukuga jope rinnataskus, seega on väga ebareaalne, kuidas see saab sealt välja "kukkuda" ja ära kaduda. Rahakotti on lihtne tagataskust tuuri lasta, kuid see juba keeruline missioon. Savi mul sellest rahakotist ja rahast. Tähtis on id-kaart ja pangakaardid. Pean jälle uued tegema ja maksma mingi rõvedalt plekki ja ootama, kuni need lõpuks kohale jõuavad. Pangakaarte ei saa ju tellida, kuna pole isikut tõendavat dokumenti. 

Saingi oma tahetud horrori, kuid ma ei mõelnud seda päris sellisena. "Horrorit on vaja!" tähistas pigeb midagi hoopis teistsugust ja mõnusat, mitte sellist ajudenussi, nagu nüüd vaja teha on. Väga halb...
FML.


--> nägin Sind jälle unes. See oli päikeseline suvepäev ja Sul oli just sünnipäev. Sa tulid Tallinnasse. Kallistasid kõvasti ja tegid musi:) Kõik oli ilus, me jalutasime käest kinni ja naersime...Kõik tundus vägagi reaalne ja see hetk oli super...Väga ilus, kui kõik see kunagi reaalsuseks saaks...

Hetkelisest rõõmust võib taas saada pikaldane (hingeline)kurbus

Tahan, kuid Sa vist ei taha. Ootan, kuid Sind vist ei huvita. Loodan, et mingi hetk siiski...me kokku taas saame.

Minust oli vist väga optimistlik loota, et Sa püsima jääd. Loomulikult võib-olla olen ka ise liigselt pealetükkiv, kuid Sa meeldid. Ma ei saa sinna midagi parata ning see pole tahtlikult peale surutud. 

Kas meie tee on mõeldud koos käimiseks? Kas meie rada suundub ühes suunas? Kas me oleme mõeldud selleks kõigeks koos?

Ma loodan, kuid see on suures osas küll nüüd ainult Sinu kätes. Ma enam ei oska, ei suuda, ei taha. 

Ainult lootus jääb püsima. See arglik ja samas ka kurb lootusekiir, mis aitab edasi liikuda. 

Miks mõtlen ma sellele nii palju, kuigi see vaid nii vähe on toiminud?

Ei tea, kuid tundub, et tegu on millegi tõeliselt õigega.

Emotsioonid on need, mis ajendavad kirjutama. Mul savi, kas keegi seda loeb või mitte. See on ainult minu, minu jaoks!

Kurbus valitseb hinge. Ei tea, mida teha - kas liikuda edasi või üritada veel. Kas sel kõigel on mõtet...

Eks aeg annab sellele vastuse. Kuid ma pole loodud olema ootaja. Midagi peab kogu aeg toimuma ja toimima. Muidu pole kõigel sellel mõtet. Kõik oleks tühine.

Ohkan ja katsun veel oodata, sest lootus, et sellest tõepoolest midagi erilist ja head saada võiks on lihtsalt liiga suur. Ei suuda sellest veel nii kiiresti loobuda.

Võib-olla on tegu suvaliste hetkeemotsioonidega - kes teab. 

Ohkan...