Täna, austatud Rahvas, räägime veidike suurtest (1,5L) gaseeritud jookidest ja nende joomisest.
Kas Teil, austatud Rahvas, ei ole tekkinud kunagi sellist tunnet, et esimene sõõm sellest karastavast märjukesest on alati parim? See esimene sõõm on alati just selle õige maitse ja õige gaseerituse astmega?
Kui on, siis, austatud Rahvas, ei ole Te ainukesed. Sest ka Minul on nii juhtunud. Ja iga kord, kui Ma seda uuesti olen "katsetanud", on tulemus olnud ikka üks ja seesama.
Võib kindlalt väita, et teine ja ka kolmas sõõm annavad enam-vähem samaväärse tulemuse. Kuid loomulikult on just see esimene sõõm, see esimene värskendav sõõm, alati parim. Kui märjukene on jõudnud juba poole peale, siis pole kvaliteedist ja gaseerituse astmest mõtet enam üldse rääkida. Või vaidlete vastu, auväärt Rahvas?
Kui märjukese kogus on langenud juba veerandi peale, siis selles sisalduv gaseerituse aste on langenud juba alla igasuguse arvestuse. Võib lausa väita, ja julgelt väita, et see märjuke ei meenuta üldse seda sama, mis ta oli alguses. Tegemist on lahtunud peagu gaasivaba produktiga, mille hea meelega võiks manulateele saata.
Kuid kas on mõtet, austatud Rahvas, siiski seda toodet raisku lasta? Kas Meie, kes Me raske töö ja vaevaga oleme selle rahanatukese omale taskusse pannud, saame niimoodi kallist kraami raisata?
"Peab saama, austatud Rahvas, peab saama!" kostuks kindlasti esimene vastus, sest selline märjuke ju tarvitamiseks enam kõlblik ei ole. Sa saad seda juua, Sa saad seda tarbida, kuid see pole siiski enam see. See pole see, mille Me oma kopikatega ostsime, vaid hoopis midagi muud. Midagi väga kauget sellest, mis see tegelikult olema peaks.
Ja see, austatud Rahvas, pahandab Meid. See teeb Meie meele kurvaks, kui võib nii öelda. Me loodame, et Me saame tarbida täpselt sellises kogusest ja täpselt sellise maitse ja omadustega märjukest nagu Me ostsime. Ja täpselt selliselt nagu maitses ka esimene sõõm.
Kuid seda Me ei saa.
Kas Meid on petetud, austatud Rahvas, kas on see nii?
Loomulikult on võimalik, et Me ise, ikka Meie ise, kes siis veel, oleme selles süüdi.
Kuid milles seisneb siis see Meie nii-öelda süü? Kas selles, et Me lasime sellel märjukesel, mis alguses nii maitsev ja hea tundus lahtuda? Kas selles, et Me ei keeranud korgikest piisavalt kõvasti kinni ja kõik gaasid väljusid joogist? Milles, austatud Rahvas, peitub Meie tegelik süü?
Mõni kord võib tõepoolest juhtuda, et korgikese vahele jääb imepisike ava, kust õhk läbi pääseb. Kuid kas see on siis alati nii? Ei usu.
Seetõttu on siis Tootja vastutav selle eest, et korgikest pole enam võimalik algasendisse peale keerata? Või peabki see nii olema, et Tarbijad - Meie - ostaksime uue märjukese, kuigi pool on veel alles?
Kas tegu on pelgalt nii lihtsa äriskeemiga või peitub selle taga mingi sügavam mõte?
Lõppkokkuvõttes jääb õhku siiski küsimus - kas keegi üldse on süüdi ja kui on, siis kas Meie, kui Tarbijad, või Tootja?
Kuidas sellest olukorrast puhtalt välja tulla? Kas Teie, auväärt Rahvas, oskate Mind aidata?
"Kaebame Tarbijakaitseametile, küll nemad teavad, mida teha," on kindlasti esimene vastus. Kuid kas Tarbijakatseamet, oma mitte siduvate sanktsioonide kehtestamisega, on ikka pädev sellise lihtsakoelise küsimuse üle otsustama? Kas tõesti tahate, austatud Rahvas, et Meie, Maksumaksjate, üle otsustaks Tarbijakaitseameti spetsialist?
Kui nii, siis palun, andke aga minna. Kuid Ma südamest ei usu, et see on ainuke lahendus. Ma ei taha ja Ma lausa kategooriliselt keeldun seda uskumast.
"Alternatiive on alati!" Jah, Te kuulsite õigesti, austatud Rahvas - a l t e r n a t i i v e on a l a t i !
Mis siis oleks need suurelt ja pirakalt väljahõigatud alternatiivid?
Esiteks, Me ei tarbi enam sellist kraami, mis Meile pahameelt tekitab ja lõpuni Meie ootustele ei vasta. Kuid miks Meie, kui Tarbijad, peaksime loobuma sellisest hüvest, mis Meile esimese sõõmu ajal korralikku rahuldust pakub? "Jah, Sul on õigus, Miks?" küsib Rahvas nüüd.
Loomulikult ei pea Me seda tegema, olge mureta, auväärt Rahvas, olge täitsa mureta.
Teiseks, Me tarbime produkti kiiremas korras ära, jagame seda teiste auväärt Isikutega, oleme lahked. Selline üpriski kiires korras märjukese tarbimine peaks vähendama olukorra tekkimise võimalikkuse protsenti sel määral, et märjuke säilib kuni lõpuni samasugusena, nagu ta oli esimese sõõmu ajal. "Kuid miks peame Me selle kiiremas korras ära tarbija ja veel laiali jagama? Me tahame seda tarbida rahulikult ja mõõdukalt, mitte kaanides!" on vastus sellele.
Tõepoolest, austatud Rahvas, Teil on jällegi õigus. Loomulikult, ka Mina tahan, et märjuke kestaks kauem ja kauemgi veel. "Aitäh," ütlen Ma Teile, kuna aitasite Mul ka selle alternatiivi välistada.
Kolmandaks, tuleks pöörduda Tootja poole ning selgitada Talle olukorra tõsidust. Kas sellel ideel oleks Teie silmis kaalu, mu kallis Rahvas, kas oleks? "Hmm...Paneb mõtlema," kostub Te mõtteist ja suust õhkuhaarav mõmin. "Kaalu sel ideel ju on, kuid kas see pole samaväärne Tarbijakaitseametisse pöördumisega?"
"Ei," austatud Rahvas, "Ei ole." Vahe nende kahe pöördumise vahel on ju selgemast selgeim. Tarbijakaitseameti pädev spetsialist võib olla pädev lahendamaks tavapäraseid ja levinud probleeme, kuid see erineb olulisel määral sellest, kui pöörduda otse Tootja poole. Tootja on tegelenud oma märjukese turustamisega juba aegade algusest alates. Tema kõrgelt haritud ja väljaõppe saanud spetsialistid on hoopis pädevamad vastama just Tema toodet puudutavatele küsimustele. Kas selline selgitus, austatud Rahvas, oli piisav?
"Oli, sellel alternatiivil on tõepoolest kaalu!"
Ma tänan Teid südamest, auväärt Rahvas. Ma loodan, et see küsimus on nüüd lõpuks ammendama vastuse saanud. Ja kui siiski leidub Keegi, kes selle alternatiiviga nõus ei ole, siis..."Vabandust, kuid kui Tootja ei rahulda meie kaebust ning naerab Meid, Rahvast, välja?"
"Siis, lugupeetud Rahvas, tuleb Meil ette võtta alternatiiv number kaks - pöörduda Tarbijakaitseameti pädevate spetsialistide poole. Ning kui ka see ei aita, tuleb minna kas või Riigikohtuni välja, kuid auväärt Kodanikud, Meie Riigi au ja uhkus, Meie Riigi alustala, Meie Riigi maksumaksjad, Meie riigi Rahvas, peab saama oma küsimusele ammendava vastuse, isegi siis, kui selle saavutamiseks tuleb Meil tuuleveskitega võidelda või kohtutee ette võtta. Me tahame vastuseid, Me vajame lahendusi oma probleemidele. Ühendades jõud on kõik võimalik!"
Ja selle mõttega oli rahvas päri. Kätemeri tõusis, kõikide silmad lõid särama. "Braavo! Meil on veel lootust!" kõlas Rahvasummast nagu ühest suust.
Kui tegeleda nii lihtsakoelise küsimusega, nagu selleks on suurte gaseeritud märjukeste joomine ja joomise käigus tekkiva kvaliteedi faktilise langusega, siis saab hakkama ka raskemate probleemidega. Kuigi nagu Te, austatud Rahvas, näha võisite, siis kasvas ka sellest tibatillukesest, peagu, et märkamatust ja olematust probleemist välja suurem arutelu. Selline ongi asja tuum ja mõte. Selline peabki see alati olema. Miks peame Me leppima, austatud Rahvas, vaid esimese idee või ühe valiku kohese rakendamisega? Ei peagi, sest a l a t i on olemas a l t e r n a t i i v e. Alati.
