Jälle ühe perioodi lõpp.

Ja seljatatud ongi 12 klassi. 12 pikka kooliaastat on seljataga. Pikka? Ma ei teagi, miks ma ütlen pikka. Pikk ilmselt sellepärast, et sõnapaar "KAKSTEIST AASTAT" tundub nii meeletult pikk. Selle ajaga juhtub maailmas ja elus ikka nii mõndagi. Nii head, kui ka halba; nii rõõmsat, kui ka kurba. Aga kui mõelda tagasi selle aja peale, mille ma koolis veetsin, tundub see kui üks silmapilk. Kõik on möödunud ikka nii meeletu kiirusega, ja mul on tunne, et see kiirus kasvab. Mäletan, et veel põhikoolis möödus aeg nii nii aeglaselt. Kõik lausa venis ja päevad olid pikad. Kuid nüüd, kui ka gümnaasium on läbitud, tundub aeg liikuvat oluliselt kiiremini. Aastad, päevad, tunnid, minutid, sekundid - kõik tormab valguskiirusel edasi.
Igatahes on olnud tore ja igati hea aeg. Jällegi on elus lõppenud üks periood ning kohe varsti on algamas uus.
Tagasivaadates on nii kurb, et see kõik juba läbi on. Lapsepõlv ja noorusaeg, mida enam kunagi tagasi ei saa, hakkab lõppema. Rõõm jääb selle kõrval tühiseks. Kui nüüd ausalt öelda, siis mulle meeldib väga koolis käia. Kindlasti käiksin parema meelega koolis, kui rügaksin tööd.
Tunnen puudust teadmistest, sest gümnaasium siiski ei pakkunud (või ma ise ei õppinud piisavalt) seda, mida ma lootsin. Seetõttu tulebki otsus minna edasi ülikooli minu jaoks väga lihtsalt. Tunnen, et ma tahan veel õppida ja teadmisi juurde saada. See tunne on väga motiveeriv ning aitab kindlasti alustada elu järgmist perioodi.
Põhikooli periood - 9 aastat.
Gümnaasiumi periood - 3 aastat.
Ülikooli periood - 3+2 aastat ning võimalik, et veel 3-4 aastat(doktor).
Kes teab, mis elu toob. Mõtteid on väga, väga palju. Õppida, elada ning töötada välismaal on väga ambitsioonikas plaan, mille täitumist ma väga ootan. See oleks ühe suure unistuse täitumine. Reisimine, seiklused - see on midagi mulle. Niipea see veel väga võimalik ei tundu.

Ohh jah, asi läheb juba väga hapuks ära.
Edu kõigile, mis ma muud ikka oskan soovida. Edu edaspidistes tegemistes, edu õppimises, edu tulevases elus. Visadus ning sihikindlus viib tulemusteni. Rõõmsat meelt ja positiivset suhtumist!

***

On varajane hommik. Ma astun välja oma koduuksest. Alustan enda igapäevast retke kodust tööle. Kuna see kortermaja, kus ma elan, asub täpselt südalinnas, on tavapäraselt palju inimesi, kes kiirustavad siis vastavalt tööle, kooli või kuskile, kuhu neil vaja on jõuda. Hommikul on enamasti tänavatel kahte tüüpi inimesi - ühed, kes on väga erksad ja on selgelt näha, et neil on kiire, ning teised, kes on väga uimased ja on selgelt näha, et nad ei viitsi ega jaksa üldse minna sinna, kuhu neil on vaja. Nad magaksid veel heameelega lõunani või isegi kauem.
Igatahes oli tol varajasel hommikutunnil tänaval vägagi palju inimesi. Ma kõndisin edasi ning jõudsin juba järgmise tänava ristmikuni. Äkitselt meenus mulle midagi. See oli väga tähtis ning ilma selleta poleks ma saanudki tööle minna. Ma jäin seisma. Kogu liiklus aeglustus minu jaoks märkimisväärselt. Ma seisin hetkeks ning pöörasin siis järsult otsa ümber. Kuna tänaval oli palju inimesi, jäid paljud neist mind imeliku pilguga vaatama. "Miks ta seisma jäi? Miks ta järsku ümber pööras? Kas tal on peas ikka kõik korras?" Loomulikult oli ka neid, kes ei lasknud ennast sellest sündmusest üldse häirida ning nad jätkasid oma tavapärast teekonda.
Ma sain ähmaste ja segaduses olevate pilkude ohvriks. Kuid ma ise ei pannud seda üldse tähele. Ma isegi ei mõelnud sellele.
Kõndisin kiiresti tagasi oma majja. Otse loomulikult olin ma hommikul kiirustades oma mobiiltelefoni laadima unustanud. Ta seisis köögilaua peal, oma tavapärases kohas, juhtmega seina ühendatud. Kiirelt krabasin ma telefoni. Selle tegevuse käigus olin ma toas saabastega. Mul lihtsalt ei olnud aega jalanõusid ära võtta, vastasel juhul oleksin ma raudkindlalt tööle hiljaks jäänud. Ning kuna mu ülemus, nagu ka mina, vihkab hilinemist, ei saanud ma seda endale lubada.
Alustasin uuesti oma algset teekonda. Läbitud oli null kilomeetrit ja töökoht oli sama kaugel, nagu ta oli olnud kümme minutit varem. Alustasin lahkumiskatset number kaks. Seekord tundus kõik õnneks minevat.
Tänaval oli endiselt palju inimesi, kes sarnanesid väga inimestele, keda ma nägin katsel number üks. Ilmselgelt liikusin ma sama teed mööda.
Seekord ületasin ma ristmiku. Igaks juhuks, jõudes samasse kohta, kus ma enne ümberpöörama pidin, kontrollisin ma taskuid. Jõudes selgusele, et kõik vajalik on kaasas, jätkasin teekonda.
Ma jõudsin tööle õigeaegselt. Tundus olevat tavapäraselt igava päeva algus...

*K*D*

KD ärkas. Ta oli maganud jällegi vaid paar tundi ning ta oli küllaltki väsinud. Tuju oli pahur. See kõik polnud aga mitte midagi erilist. Sama rida kordust päevast päeva ning väsimus oli saanud ta elu igapäevaseks osaks. Kahjuks ei osanud ega isegi tahtnud ta seda mitte kuidagi parandada.
Esimese asjana lülitas ta sisse oma rüperaali. Seda toimingut tegi ta igal hommikul esimesena pärast ärkamist. Alustuseks vaatas ta läbi feissbuugis toimunud uuendused. Kuna ta sealt midagi huvitavat ei leidnud, mõtles ta, kas minna täna kooli või mitte. See mõte oli tal hommikuti sagedane külaline. Mõtted keerlesid ta peas keeristormina ringi, millel puudub siht ja suund. Lõpuks mõtles ta, mis tunnid täna koolis on. Jõudnud selgusele, et ühtegi kontrolltööd ei ole ja ka tunde on vähe, asus ta ennast kooli jaoks valmis sättima.
------------------------------------------------------------------------------------------------
Koolis olles lendas aeg kiiresti ja juba oligi seljatatud viis tundi. Algamas oli viimane tund. Mõtetes oli ta juba kodus, oma soojas ja pehmes voodis, kus kõik hirmud tunduvad nii tühised. Teda valdas eriline ja väga turvaline tunne. "Oh, saaks see koolipäev juba läbi," mõtles ta unistades. Ta mõtles oma valgele tekile, mis on nagu kilp, kaitseks pimeduse eest; ta mõtles oma pehmele padjale, mis hellitavalt igal õhtul ta pead paitab; ta mõtles oma suurele voodile, kus on maganud ainult tema ning see oli ta jaoks püha nagu Piibel on püha kristlaste jaoks...
Unistavalt istus ta oma laua taga ja ootas tunni algust. Äkitselt, just kui välk selgest taevast, oli klassis veel inimesi. Ta unistus kaugenes ja pilt olevikust selgines. Ta oli klassis. Vaadates ringi jõudis talle kohale reaalsus. Algamas oli viimane tund.
Sisse astus tüdruk, kes on täielik vastand KD'le. Ta oli süsimustade juustega ning lumivalge nahaga. Just nagu oleks ta hetk tagasi välja karanud muinastjutust "Lumivalguke". Kuid ta ei sarnanenud üldse muinasjutu peategelasele. Välimus sarnane, iseloom hoopis teine.
KD oli just mõelnud ilusaid mõtteid puhkusest ja kodust.
Süsimustade juustega tüdruk, kes just sisse astus, rikkus kohe olustikku. Ta hakkas karjuvalt nõudma, et KD temaga linna pidutsema tuleks. Ilmselt mõtles ta seda naljaga, sest kõik teavad, et KD ei ole eriline peoloom. Klubis käimise ja tantsimise asemel valiks ta alati kodus olemise.
Tüdruk nõudis ja nõudis, ning lõpuks oli see kõigile naljakas. Naiivse tüdrukuna ei pruukinud ta ise sellest alguses aru saada, lootes, et kõik läheb nii nagu tema tahab. Loomulikult see nii ei läinud.
KD ütles, et ta ei tea, kuidas lõbutseda. Ta ei oska seda. See ei olevat tema loomuses.
------------------------------------------------------------------------------------------
Koolipäev saigi läbi. "Hurraa!" hüüdis KD ja tuiskas võidurõõmsalt garderoobi. Kiirelt olid tal üleriided seljas ning kooliukse paukudes liikus ta koju. Tema õnneks oli kodu väga lähedal. Peagu et kiviga visata. Koju jõudes oli ta endiselt väsinud. Ta külastas tavapäraselt feissbuuki ja ei leidnud sealt jällegi midagi huvitavat.
Ta sõi puuvilju ja jõi vett. KD käivitas juutuubi ning otsis sealt üles oma lemmikartisti lood.
Pleilist valmis pandud, heitis ta oma lumivalgele voodile ja unistas...Kõigest heast. Kõik oli korraga jällegi hea ja helge. Ei olnud seda kooli, neid häirivaid inimesi. Oli vaid tema, tema armas tuba ja püha voodi. Ta unistas pikalt ja laialt elust ja ta peas keerlesid ainult head mõtted. Keeristorm oli vaibunud, paistis päike. See muusika, need sõnad - kõik tundus talle imelisena.
Selle kauni muusika taustal ja ilusate mõtete keskel ei olnud tal enam hetkeks mitte ühtegi probleemi ja lahenduseta küsimust. Kõik oli selgemast selge.
Ta uinus...
----------------------------------------------------------------------------------------------
Autori kommentaar: Iga inime teab, mis teda lõbustab ja talle nalja teeb. Iga inimene teab, kuidas enda meelt lahutada. Väites, et ta seda ei tea, valetab ta teistele, aga eelkõige iseendale. Kui ta pole leidnud seda, millega oma meelt lahutada, on tegu kas ülimalt pessimistliku ja masenduses vaevleva inimesega (mis ei ole väga tõenaöline) või on tegu lihtsalt argliku valetajaga. Järelduse teeb igaüks ise. Ennast välja elada on alati positiivne. Rutiini tuleb rikkuda, sest muidu rikub rutiin sind!

nonsenss

.pühkmed <mitm 32:.pühkmete, .pühkmeid; ains pühe, .pühkme> kokkupühitud praht, prügi ▪. Pühkme+hunnik, pühkme+kast, pühkme+vedu