kolmapäev, 30. märts 2011

Mida nõuab inimeselt 21. sajand?

21 sajand on infotehnoloogiliselt kõrgelt arenenud ja keskne tähelepanu on suunatud üksikisikule. See sajand nõuab inimestelt teatud omadusi ja erinevate asjaoludega arvestamise võimet, samuti tuleb kursis olla igapäevase tehnika arenguga.
Põhiline, mida käesolev sajand nõuab, on teadmised. Pidevalt tuleb kursis olla uuenduste ja muutustega, mis lähitulevikus aset leiavad. Ilma nendeta poleks lihtsalt võimalik siin tehnikast tulvil maailmas elada. Tehnika areng on kiire, ning lähitulevikus võib käes olla aeg, mil näiteks enam paberlehti poelettidelt leida pole võimalik. Seega tuleb kõigil lehelugejatel kursis olla uute võimalustega, kust harjumuspärane infotulv kätte saada. Kindlasti on tänapäeval, vähemalt Euroopas, pea kõikidel võimalus kasutada internetti ja selle kaudu vajalikud uudised kätte saada. Loomulikult on uus ja iga päevaga üha kasvav trend kasutada lehtede lugemiseks ja internetis käimiseks nutitelefone. Kindlasti ei oska veel kõik inimesed kasutada arvutit, rääkimata uuematest mobiiltelefonidest. Eriti suur on probleem vanemate inimeste seas, ja kuna Euroopa rahvastik on vananev, siis puudutab see paljusid. Seetõttu tuleb valmis olla selleks, et ühel päeval oma hommikuse ajalehe järgi tõtates ootab meid ees tühi postkast, kui enam sedagi.
Praegune maailm nõuab inimeselt kindlasti haritust ja spetsiifilisi oskusi. Maailmas on hetkel kõrgelt väärtustatud oskustöölised, kes on oma ala spetsialistid. Tööpakkumistest pea 60% moodustavad hetkel oskustöölistele suunatud kuulutused. Tuleb olla oma ala professionaal ja omada vastavat kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti selleks, et teenida piisavalt ja elada inimväärikat elu. Loomulikult on suurenev puudus ka kõrgharidusega inimeste järele. Kui 10 aastat tagasi võis hõlpsasti hakkama saada ka keskharidust tõendava paberiga, siis enam see nii lihtne ei ole. Tasemed on tõusnud ja maailm vajab helgeid päid, sest kogu kõrgelt arenenud seadmete ja masinate arendustöö on muutunud ülimalt keeruliseks. Tulevasi põlvi tuleks aktiivsemalt suunata õppima kutsekoolidesse, sest spetsialistide vajadus kasvab pidevalt tänu maailmas elavate inimeste suurenevale tarbimisvajadusele.
Saatus ei ole enam määrav, üksikisiku iseseisvus on tähtis. Lähiminevikus olid välja kujunenud kindlad perekonnamudelid. Kui isa oli arst, siis ka pojast pidi saama arst. Kui ema oli muusik, siis ka tütrest sai muusik. Hetkel see nii kindlalt reglementeeritud ei ole. Tänu globaliseerumisele on piirid avatud ja iga persoon peab olema ülimalt iseseisev, et elus hakkama saada. Enam ei ole nii määravaks asjaolu, kas su isa on arst või ehitaja. Tuleb ise olla aktiivne ning õpihimuline, oma sihid tuleb paika panna varakult ja mitte lasta end mõjutada sellest, kes on su vanemad. Igaüks peab leidma omale just selle tee, mida mööda ta tahab minna. Etteotsustatud tuleviku aeg on läbi, igaüks on oma saatuse sepp.
Tähtis on omada võimet ja suutlikkust oma tegude eest vastutada. Kogu maailm, kõik riigid – praktiliselt kogu meie elu on paika pandud seadustega. Seadused ja määrused, õigused ja kohustused, saadavad meid igapäevaselt. Nendest kinni pidamise kord on range, igale eksimusele järgneb karistus. Käesoleval momendil elades peab inimene olema võimeline oma tegude eest ise vastutama ja tundma kehtivat seadusandlust. See võib olla abiliseks rasketes situatsioonides nagu inimeste vastu suunatud kuritegevus või olla kodanikele kaitseks välismaal reisides. Iga isik peab järgima kindlat seaduspära. Kui tegid, siis julge seda ka tunnistada ning enne mõtle ja alles siis ütle.
Üheks peamiseks nõudmiseks pean ma aga hoolivat suhtumist oma lähedastesse, sest nemad on alati kõige suuremateks toetajateks ja abistajateks eesmärkideni pürgimisel. Minu vanemad, õed, vennad, lapsed, sugulased – nemad on alati abiks, kui mul neid just parasjagu vaja on. Ilma nendeta ei oleks ma kindlasti nii kaugele jõudnud. Vanemate juhtimisel ja abistamisel on läbitud konarlik põhikool. Põhiharidus on aga edasise elu alustala. Sealt edasi juba õppimine gümnaasiumis ja kõrgkoolis. Alati tuleb lugupidavalt suhtuda oma lähedastesse, sest nemad armastavad sind kõige rohkem ja toetavad sind igas olukorras, ükskõik mis situatsioonides. Tähtis on hoida sugulussuhteid ja mitte neid eirata, kuna niigi integreeruvas maailmas on peretraditsioonid ja kombed hävinemas ning nende säilimise nimel tuleb kõvasti pingutada.
Kui inimene seab endale kindla eesmärgi, peab ta olema piisavalt haritud, et oma tegevus läbi mõelda ja lõpptulemus saavutada. Tuleb suuta uskuda ja loota paremasse homsesse ning võtma arvesse ühiskonnas toimuvaid muutusi. Perekonda ja sugulastesse tuleb suhtuda suure austusega, sest just nemad on toetuspunktiks raskuste ületamisel. 21. sajandist ei tohi saada üksikute inimeste sajand, nagu seda on ennustatud. Tähtis peab olema koostöö ja valmidus võtta vastutust oma tegude eest.

laupäev, 19. märts 2011

nonsenss

skinn <20:skinni, .skinni>, .skin.heed <20:-heedi, -.heedi> eripärase riietuse ja paljakspöetud peaga, rassistlike vaadetega nooruk


http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=skinhead&F=M

reede, 11. märts 2011

Generational differences

Kui mina 91. aastal sündisin oli Eesti alles okupantide küüsist pääsenud. Aeg oli raske, elu oli raske.
Keila haiglasse peale minu sündi mulle ja mu emale järele tulek võttis aega. Bensiini polnud nii kergelt kuskilt saada. See oli aeg, mil ka piim tuli lehmalt. Samuti kasutati kaasaegsete pampersite asemel marlisid.
Ma pole küll kaua maal elanud, kuid pean end siiski põliseks maakaks. Mis siis, et ma ainult seal oma esimesed eluaastad veetsin, kuid peale seda olen suveti alati seal olnud. Pean seda oma koduks, kohaks kus hing puhkab.
Koht asub Harjumaal, Keila vallas. Nimi on Vasalemma. Suurepärase loodusega väike maakoht, mis on mulle nii kallis. Pea iga suvi veetsin seal aega oma vanema ja vanavanaemaga. Viimane neist oli mulle vast isegi kallim kui mu oma ema. Puhka rahus!
Kiirelt urbaniseerunud inimesena tunnen ma ikkagi tihti puudust sellest kohast. Minu mälestustes on need suved nii ilusad, rahulikud ja päikesepaistelised. See puhta looduse õhk, rahulik eluviis - lihtsalt võrratu.
Arvutit oskasin ma kasutada juba esimeses klassis. Kuna mu isa töötab IT valdkonnas, siis oli ka loogiline, et meie kodus oli arvuti varem kui paljudel mu tollasest tutvusringkonnast. Internet tuli küll natukene hiljem, kuid ka see oli olemas. Internetiühendus käis läbi telefoni ja seega oli liin hõivatud, kui internetis käidi. Minutihind oli sel ka üüratu. Vähemalt minu mäletamise järgi.
Oma esimese arvuti sain ma ka seal 3,4,5 klassi ringis. Oma esimese telefoni (3510i) kah 4,5 klassis olles.
Mõtlesin juba põhikooli lõpupoole, et issand jumal, kuidas kogu see piir allapoole nihkub. Mõtlen siis piiri, mil esimest korda aloholi tarbitakse või suitsu tehakse. Praegu vaatan põlgusega, kuidas viienda klassi lapsed suitsu teevad. Loomulikult toimuvad juba sel ajal, või paar klassi hiljem, peod.
Iga generatsiooniga nihkub see piir järjest allapoole. Nüüd on küsimus, kas see on ühiskonna viga või on see loomulik asjade käik...Millal jõuab kätte 0 punkt, kust piir enam allapoole ei nihku? Kas üldse jõuabki?
Igatahes normaalsusest on asi väga kaugel. Midagi tuleks ette võtta.
Kui mina sain oma esimese telefoni viiendas klassis, siis osad inimesed paar generatsiooni enne alles gümnaasiumis. Arvutitest polnud tol hetkel mõtet üldse rääkida.
Nüüd on siis kätte jõudnud see 21. sajand. Mu õde on NELJA aastane. Ta oskab iPhonega mänge mängida! Ta teeb seda aktiivselt(isegi mina ei oska seda mängu!!!). Samuti käib ta laptopis ja vaatab youtubes videoid ning mängib arvutimänge.
See on lihtsalt uskumatu, mida tehnika kaasa toob. Kui lapsed näevad, et vanemad on pidevalt kompuutri taga, siis hakkab see neid ka kindlasti huvitama. Suuremaks saades näitad talle paar nuppu kätte ja ülejäänu õpib ta juba ise selgeks. Kas see on normaalne, seda ma öelda ei oska. Minu arust siiski ei ole normaalne, aga võib-olla on see ainult minu viga. Saan aru, et need mängud on võib-olla arendavad ja puha, kuid see rikub ju lapse juba varases nooruses ära.
Seda on lihtne näha teise põlvkonna pealt. Mu teine õde, kes on 14-aastane, ei käi üldse kodust väljas. Ta istub päevad läbi arvutis, käib oma toast väljas vaid süüa võtmas või õppimiseks abi küsimas. Kogu suhtlus käbi läbi arvuti või siis koolis olles. Okei, vahetevahel ta käib kinos ja niisama väljas kuid enamasti siiski mitte. Tal olid püksid katki. Ta lihtsalt ei olnud nõus, ei tahtnud, ei suutnud välja poodi minna uusi ostma. Pika sundimise peale ta siiski läks.
Mina tahan aga väga, väga olla väljas ja nautida loodust, eriti olla maal. Teda peab sinna aga lausa vägisi tirima. Selle näite eeskujul võib arvata, et mu noorem õde ei käi siis üldse väljas, isegi vägisi pole teda tulevikus kaasa kiskuda võimalik. See on ju katastroofiliselt halb.
Kuhu kaob kogu suhtlus persoon per persoon? Kas kogu suhtlus, asjade ostmine, õppimine hakkabki käima läbi interneti? Mida toob kaasa siis järgmine ja järgmine põlvkond, kui hetkel on selline olukord, et esimesse klassi mineval lapsel peab tingimata juba iPhone taskus olema.
Kogu see tehnika mõjutab meie elu veel nii räigelt. Ma tunnen seda ka ise.
Õnneks mina ei tunne nii räigelt kirge selle linnaelu vastu. Ma pean ennast siiski pigem maaelu armastajaks kui linnas elajaks. Samas, ega ma nüüd ka ei suudaks kaua ilma arvutita seal maal konutada, kuid miski siiski tõmbab mind sinna poole. Mina sa võta kinni.
Peab lootma, et esimese klassi lapsed ei hakka alkoholi jooma ja suitsu tegema ning lasteaia lastel ei pea kõigil nutitelefonid ja arvutid olema.

neljapäev, 10. märts 2011

Juubeliaasta 2011

See aasta on juubeliaasta:

Vanaema sai 60,
Ema saab 40,
Mina saan 20.


Suure hooga uude aastakümnesse!

Juubilare?

Vaadake ikka taevasse

Järgmisel laupäeval, 19. märtsil jõuab Kuu oma orbiidil Maale lähimasse punkti alates 1993. aastast.

Kuu ellipsikujulise orbiidi perigee, ehk Maale lähim punkt on vastand apogeele, mil Kuu on Maast kõige kaugemal. Vaatleja silmale paistab perigeesse jõudnud Kuu 12-14 protsenti suuremana kui apogees.

19. märtsil on Kuu Maast 356 577 kilomeetri kaugusel.

Perigee satub samale ajale täiskuuga, mis tähendab seda, et kuutõusu ajal peaks Kuu paistma eriti suurena, eeldusel, et pilvi ei ole ees segamas. Sel päeval tõuseb Kuu Tallinnas 18:44, Tartus 18:34.

1750. ja 2125. aastate vahelise aja kõige lähima perigee puhul oli Kuu ja Maa vaheline kaugus vaid 356 378 kilomeetrit, see juhtus 4. jaanuaril 1912.

Kuu vaatlemiseks parimad kuud ongi märts ja aprill ning sellega seoses on Eesti Astronoomia Selts ja AS Fotoluks korraldanud Kuu pildistamise konkursi “Kuu lähivaates ja maastikul”. Konkurss on pühendatud Tartu Tähetorni 200. Juubeliaastale.

Töid saab esitada kuni 30. juunini, võitjad kuulutatakse välja astronoomiahuviliste XVI kokkutulekul 13. augustil ja konkursi veebilehel. Samast on leitavad ka konkursi tingimused.

pühapäev, 6. märts 2011

***

Vahepeal on hea rääkida ja suhelda 15 aastasega. Täpselt nagu näeksid enda elu ajalugu. Tuleb meelde kogu see aeg, kui olid ise nii vana. Oi, mis kõike sai siis tehtud.
Saamas on tore, aga samas on ka kahju...