reede, 23. detsember 2011
teisipäev, 27. september 2011
***
No, tohhoo hullu. Nüüd on vist asjad puhta tagurpidi minemas. Eestlased käivad juba Soomest kohvi ostmas. Ringvaate saates (27.09.) rääkis, et keskmise kohvipaki hind on Eesti turul 100 krooni ligi (6 €) ja Soome Vabariigis saab kohvi kätte 2.5 euroga. Millest selline vahe?
reede, 19. august 2011
***
Kes mõtles välja, milline on pöörduste optimaalne liikumiskiirus, et inimesed sinna vahele kinni ei jääks???
neljapäev, 9. juuni 2011
laupäev, 21. mai 2011
Miks?
Oled kunagi mõelnud:
Miks päike pleegitab juukseid, aga muudab naha tumedamaks?
Miks naised ei saa suletud suuga ripsmeid värvida?
Miks ei kuule kunagi uudist "Sensitiiv võitis loteriil"?
Miks nimetavad arstid oma tegevust praktiseerimiseks?
Miks peab Windowsi sulgemiseks klikkima nuppu "Start"?
Miks kasutatakse sidrunimahla tegemiseks kunstlikke maitseaineid, aga nõudepesuvahendis on ehtsad sidrunid?
Miks pole müügil hiiremaitselist kassitoitu?
Kui uus koeratoit on parema maitsega, siis kes seda degusteerib?
Miks surmava süsti nõel steriliseeritakse?
Miks ei tehta lennukeid sellest materjalist, millest tehakse neid purunematuid musti kaste?
Miks lambad vihma käes kokku ei tõmbu?
Miks me ei saa aevastada silmad lahti?
by Ann Tiedemann
Miks päike pleegitab juukseid, aga muudab naha tumedamaks?
Miks naised ei saa suletud suuga ripsmeid värvida?
Miks ei kuule kunagi uudist "Sensitiiv võitis loteriil"?
Miks nimetavad arstid oma tegevust praktiseerimiseks?
Miks peab Windowsi sulgemiseks klikkima nuppu "Start"?
Miks kasutatakse sidrunimahla tegemiseks kunstlikke maitseaineid, aga nõudepesuvahendis on ehtsad sidrunid?
Miks pole müügil hiiremaitselist kassitoitu?
Kui uus koeratoit on parema maitsega, siis kes seda degusteerib?
Miks surmava süsti nõel steriliseeritakse?
Miks ei tehta lennukeid sellest materjalist, millest tehakse neid purunematuid musti kaste?
Miks lambad vihma käes kokku ei tõmbu?
Miks me ei saa aevastada silmad lahti?
by Ann Tiedemann
kolmapäev, 11. mai 2011
neljapäev, 21. aprill 2011
Jälle ühe perioodi lõpp.
Ja seljatatud ongi 12 klassi. 12 pikka kooliaastat on seljataga. Pikka? Ma ei teagi, miks ma ütlen pikka. Pikk ilmselt sellepärast, et sõnapaar "KAKSTEIST AASTAT" tundub nii meeletult pikk. Selle ajaga juhtub maailmas ja elus ikka nii mõndagi. Nii head, kui ka halba; nii rõõmsat, kui ka kurba. Aga kui mõelda tagasi selle aja peale, mille ma koolis veetsin, tundub see kui üks silmapilk. Kõik on möödunud ikka nii meeletu kiirusega, ja mul on tunne, et see kiirus kasvab. Mäletan, et veel põhikoolis möödus aeg nii nii aeglaselt. Kõik lausa venis ja päevad olid pikad. Kuid nüüd, kui ka gümnaasium on läbitud, tundub aeg liikuvat oluliselt kiiremini. Aastad, päevad, tunnid, minutid, sekundid - kõik tormab valguskiirusel edasi.
Igatahes on olnud tore ja igati hea aeg. Jällegi on elus lõppenud üks periood ning kohe varsti on algamas uus.
Tagasivaadates on nii kurb, et see kõik juba läbi on. Lapsepõlv ja noorusaeg, mida enam kunagi tagasi ei saa, hakkab lõppema. Rõõm jääb selle kõrval tühiseks. Kui nüüd ausalt öelda, siis mulle meeldib väga koolis käia. Kindlasti käiksin parema meelega koolis, kui rügaksin tööd.
Tunnen puudust teadmistest, sest gümnaasium siiski ei pakkunud (või ma ise ei õppinud piisavalt) seda, mida ma lootsin. Seetõttu tulebki otsus minna edasi ülikooli minu jaoks väga lihtsalt. Tunnen, et ma tahan veel õppida ja teadmisi juurde saada. See tunne on väga motiveeriv ning aitab kindlasti alustada elu järgmist perioodi.
Põhikooli periood - 9 aastat.
Gümnaasiumi periood - 3 aastat.
Ülikooli periood - 3+2 aastat ning võimalik, et veel 3-4 aastat(doktor).
Kes teab, mis elu toob. Mõtteid on väga, väga palju. Õppida, elada ning töötada välismaal on väga ambitsioonikas plaan, mille täitumist ma väga ootan. See oleks ühe suure unistuse täitumine. Reisimine, seiklused - see on midagi mulle. Niipea see veel väga võimalik ei tundu.
Ohh jah, asi läheb juba väga hapuks ära.
Edu kõigile, mis ma muud ikka oskan soovida. Edu edaspidistes tegemistes, edu õppimises, edu tulevases elus. Visadus ning sihikindlus viib tulemusteni. Rõõmsat meelt ja positiivset suhtumist!
Igatahes on olnud tore ja igati hea aeg. Jällegi on elus lõppenud üks periood ning kohe varsti on algamas uus.
Tagasivaadates on nii kurb, et see kõik juba läbi on. Lapsepõlv ja noorusaeg, mida enam kunagi tagasi ei saa, hakkab lõppema. Rõõm jääb selle kõrval tühiseks. Kui nüüd ausalt öelda, siis mulle meeldib väga koolis käia. Kindlasti käiksin parema meelega koolis, kui rügaksin tööd.
Tunnen puudust teadmistest, sest gümnaasium siiski ei pakkunud (või ma ise ei õppinud piisavalt) seda, mida ma lootsin. Seetõttu tulebki otsus minna edasi ülikooli minu jaoks väga lihtsalt. Tunnen, et ma tahan veel õppida ja teadmisi juurde saada. See tunne on väga motiveeriv ning aitab kindlasti alustada elu järgmist perioodi.
Põhikooli periood - 9 aastat.
Gümnaasiumi periood - 3 aastat.
Ülikooli periood - 3+2 aastat ning võimalik, et veel 3-4 aastat(doktor).
Kes teab, mis elu toob. Mõtteid on väga, väga palju. Õppida, elada ning töötada välismaal on väga ambitsioonikas plaan, mille täitumist ma väga ootan. See oleks ühe suure unistuse täitumine. Reisimine, seiklused - see on midagi mulle. Niipea see veel väga võimalik ei tundu.
Ohh jah, asi läheb juba väga hapuks ära.
Edu kõigile, mis ma muud ikka oskan soovida. Edu edaspidistes tegemistes, edu õppimises, edu tulevases elus. Visadus ning sihikindlus viib tulemusteni. Rõõmsat meelt ja positiivset suhtumist!
teisipäev, 19. aprill 2011
***
On varajane hommik. Ma astun välja oma koduuksest. Alustan enda igapäevast retke kodust tööle. Kuna see kortermaja, kus ma elan, asub täpselt südalinnas, on tavapäraselt palju inimesi, kes kiirustavad siis vastavalt tööle, kooli või kuskile, kuhu neil vaja on jõuda. Hommikul on enamasti tänavatel kahte tüüpi inimesi - ühed, kes on väga erksad ja on selgelt näha, et neil on kiire, ning teised, kes on väga uimased ja on selgelt näha, et nad ei viitsi ega jaksa üldse minna sinna, kuhu neil on vaja. Nad magaksid veel heameelega lõunani või isegi kauem.
Igatahes oli tol varajasel hommikutunnil tänaval vägagi palju inimesi. Ma kõndisin edasi ning jõudsin juba järgmise tänava ristmikuni. Äkitselt meenus mulle midagi. See oli väga tähtis ning ilma selleta poleks ma saanudki tööle minna. Ma jäin seisma. Kogu liiklus aeglustus minu jaoks märkimisväärselt. Ma seisin hetkeks ning pöörasin siis järsult otsa ümber. Kuna tänaval oli palju inimesi, jäid paljud neist mind imeliku pilguga vaatama. "Miks ta seisma jäi? Miks ta järsku ümber pööras? Kas tal on peas ikka kõik korras?" Loomulikult oli ka neid, kes ei lasknud ennast sellest sündmusest üldse häirida ning nad jätkasid oma tavapärast teekonda.
Ma sain ähmaste ja segaduses olevate pilkude ohvriks. Kuid ma ise ei pannud seda üldse tähele. Ma isegi ei mõelnud sellele.
Kõndisin kiiresti tagasi oma majja. Otse loomulikult olin ma hommikul kiirustades oma mobiiltelefoni laadima unustanud. Ta seisis köögilaua peal, oma tavapärases kohas, juhtmega seina ühendatud. Kiirelt krabasin ma telefoni. Selle tegevuse käigus olin ma toas saabastega. Mul lihtsalt ei olnud aega jalanõusid ära võtta, vastasel juhul oleksin ma raudkindlalt tööle hiljaks jäänud. Ning kuna mu ülemus, nagu ka mina, vihkab hilinemist, ei saanud ma seda endale lubada.
Alustasin uuesti oma algset teekonda. Läbitud oli null kilomeetrit ja töökoht oli sama kaugel, nagu ta oli olnud kümme minutit varem. Alustasin lahkumiskatset number kaks. Seekord tundus kõik õnneks minevat.
Tänaval oli endiselt palju inimesi, kes sarnanesid väga inimestele, keda ma nägin katsel number üks. Ilmselgelt liikusin ma sama teed mööda.
Seekord ületasin ma ristmiku. Igaks juhuks, jõudes samasse kohta, kus ma enne ümberpöörama pidin, kontrollisin ma taskuid. Jõudes selgusele, et kõik vajalik on kaasas, jätkasin teekonda.
Ma jõudsin tööle õigeaegselt. Tundus olevat tavapäraselt igava päeva algus...
Igatahes oli tol varajasel hommikutunnil tänaval vägagi palju inimesi. Ma kõndisin edasi ning jõudsin juba järgmise tänava ristmikuni. Äkitselt meenus mulle midagi. See oli väga tähtis ning ilma selleta poleks ma saanudki tööle minna. Ma jäin seisma. Kogu liiklus aeglustus minu jaoks märkimisväärselt. Ma seisin hetkeks ning pöörasin siis järsult otsa ümber. Kuna tänaval oli palju inimesi, jäid paljud neist mind imeliku pilguga vaatama. "Miks ta seisma jäi? Miks ta järsku ümber pööras? Kas tal on peas ikka kõik korras?" Loomulikult oli ka neid, kes ei lasknud ennast sellest sündmusest üldse häirida ning nad jätkasid oma tavapärast teekonda.
Ma sain ähmaste ja segaduses olevate pilkude ohvriks. Kuid ma ise ei pannud seda üldse tähele. Ma isegi ei mõelnud sellele.
Kõndisin kiiresti tagasi oma majja. Otse loomulikult olin ma hommikul kiirustades oma mobiiltelefoni laadima unustanud. Ta seisis köögilaua peal, oma tavapärases kohas, juhtmega seina ühendatud. Kiirelt krabasin ma telefoni. Selle tegevuse käigus olin ma toas saabastega. Mul lihtsalt ei olnud aega jalanõusid ära võtta, vastasel juhul oleksin ma raudkindlalt tööle hiljaks jäänud. Ning kuna mu ülemus, nagu ka mina, vihkab hilinemist, ei saanud ma seda endale lubada.
Alustasin uuesti oma algset teekonda. Läbitud oli null kilomeetrit ja töökoht oli sama kaugel, nagu ta oli olnud kümme minutit varem. Alustasin lahkumiskatset number kaks. Seekord tundus kõik õnneks minevat.
Tänaval oli endiselt palju inimesi, kes sarnanesid väga inimestele, keda ma nägin katsel number üks. Ilmselgelt liikusin ma sama teed mööda.
Seekord ületasin ma ristmiku. Igaks juhuks, jõudes samasse kohta, kus ma enne ümberpöörama pidin, kontrollisin ma taskuid. Jõudes selgusele, et kõik vajalik on kaasas, jätkasin teekonda.
Ma jõudsin tööle õigeaegselt. Tundus olevat tavapäraselt igava päeva algus...
reede, 8. aprill 2011
*K*D*
KD ärkas. Ta oli maganud jällegi vaid paar tundi ning ta oli küllaltki väsinud. Tuju oli pahur. See kõik polnud aga mitte midagi erilist. Sama rida kordust päevast päeva ning väsimus oli saanud ta elu igapäevaseks osaks. Kahjuks ei osanud ega isegi tahtnud ta seda mitte kuidagi parandada.
Esimese asjana lülitas ta sisse oma rüperaali. Seda toimingut tegi ta igal hommikul esimesena pärast ärkamist. Alustuseks vaatas ta läbi feissbuugis toimunud uuendused. Kuna ta sealt midagi huvitavat ei leidnud, mõtles ta, kas minna täna kooli või mitte. See mõte oli tal hommikuti sagedane külaline. Mõtted keerlesid ta peas keeristormina ringi, millel puudub siht ja suund. Lõpuks mõtles ta, mis tunnid täna koolis on. Jõudnud selgusele, et ühtegi kontrolltööd ei ole ja ka tunde on vähe, asus ta ennast kooli jaoks valmis sättima.
------------------------------------------------------------------------------------------------
Koolis olles lendas aeg kiiresti ja juba oligi seljatatud viis tundi. Algamas oli viimane tund. Mõtetes oli ta juba kodus, oma soojas ja pehmes voodis, kus kõik hirmud tunduvad nii tühised. Teda valdas eriline ja väga turvaline tunne. "Oh, saaks see koolipäev juba läbi," mõtles ta unistades. Ta mõtles oma valgele tekile, mis on nagu kilp, kaitseks pimeduse eest; ta mõtles oma pehmele padjale, mis hellitavalt igal õhtul ta pead paitab; ta mõtles oma suurele voodile, kus on maganud ainult tema ning see oli ta jaoks püha nagu Piibel on püha kristlaste jaoks...
Unistavalt istus ta oma laua taga ja ootas tunni algust. Äkitselt, just kui välk selgest taevast, oli klassis veel inimesi. Ta unistus kaugenes ja pilt olevikust selgines. Ta oli klassis. Vaadates ringi jõudis talle kohale reaalsus. Algamas oli viimane tund.
Sisse astus tüdruk, kes on täielik vastand KD'le. Ta oli süsimustade juustega ning lumivalge nahaga. Just nagu oleks ta hetk tagasi välja karanud muinastjutust "Lumivalguke". Kuid ta ei sarnanenud üldse muinasjutu peategelasele. Välimus sarnane, iseloom hoopis teine.
KD oli just mõelnud ilusaid mõtteid puhkusest ja kodust.
Süsimustade juustega tüdruk, kes just sisse astus, rikkus kohe olustikku. Ta hakkas karjuvalt nõudma, et KD temaga linna pidutsema tuleks. Ilmselt mõtles ta seda naljaga, sest kõik teavad, et KD ei ole eriline peoloom. Klubis käimise ja tantsimise asemel valiks ta alati kodus olemise.
Tüdruk nõudis ja nõudis, ning lõpuks oli see kõigile naljakas. Naiivse tüdrukuna ei pruukinud ta ise sellest alguses aru saada, lootes, et kõik läheb nii nagu tema tahab. Loomulikult see nii ei läinud.
KD ütles, et ta ei tea, kuidas lõbutseda. Ta ei oska seda. See ei olevat tema loomuses.
------------------------------------------------------------------------------------------
Koolipäev saigi läbi. "Hurraa!" hüüdis KD ja tuiskas võidurõõmsalt garderoobi. Kiirelt olid tal üleriided seljas ning kooliukse paukudes liikus ta koju. Tema õnneks oli kodu väga lähedal. Peagu et kiviga visata. Koju jõudes oli ta endiselt väsinud. Ta külastas tavapäraselt feissbuuki ja ei leidnud sealt jällegi midagi huvitavat.
Ta sõi puuvilju ja jõi vett. KD käivitas juutuubi ning otsis sealt üles oma lemmikartisti lood.
Pleilist valmis pandud, heitis ta oma lumivalgele voodile ja unistas...Kõigest heast. Kõik oli korraga jällegi hea ja helge. Ei olnud seda kooli, neid häirivaid inimesi. Oli vaid tema, tema armas tuba ja püha voodi. Ta unistas pikalt ja laialt elust ja ta peas keerlesid ainult head mõtted. Keeristorm oli vaibunud, paistis päike. See muusika, need sõnad - kõik tundus talle imelisena.
Selle kauni muusika taustal ja ilusate mõtete keskel ei olnud tal enam hetkeks mitte ühtegi probleemi ja lahenduseta küsimust. Kõik oli selgemast selge.
Ta uinus...
----------------------------------------------------------------------------------------------
Autori kommentaar: Iga inime teab, mis teda lõbustab ja talle nalja teeb. Iga inimene teab, kuidas enda meelt lahutada. Väites, et ta seda ei tea, valetab ta teistele, aga eelkõige iseendale. Kui ta pole leidnud seda, millega oma meelt lahutada, on tegu kas ülimalt pessimistliku ja masenduses vaevleva inimesega (mis ei ole väga tõenaöline) või on tegu lihtsalt argliku valetajaga. Järelduse teeb igaüks ise. Ennast välja elada on alati positiivne. Rutiini tuleb rikkuda, sest muidu rikub rutiin sind!
Esimese asjana lülitas ta sisse oma rüperaali. Seda toimingut tegi ta igal hommikul esimesena pärast ärkamist. Alustuseks vaatas ta läbi feissbuugis toimunud uuendused. Kuna ta sealt midagi huvitavat ei leidnud, mõtles ta, kas minna täna kooli või mitte. See mõte oli tal hommikuti sagedane külaline. Mõtted keerlesid ta peas keeristormina ringi, millel puudub siht ja suund. Lõpuks mõtles ta, mis tunnid täna koolis on. Jõudnud selgusele, et ühtegi kontrolltööd ei ole ja ka tunde on vähe, asus ta ennast kooli jaoks valmis sättima.
------------------------------------------------------------------------------------------------
Koolis olles lendas aeg kiiresti ja juba oligi seljatatud viis tundi. Algamas oli viimane tund. Mõtetes oli ta juba kodus, oma soojas ja pehmes voodis, kus kõik hirmud tunduvad nii tühised. Teda valdas eriline ja väga turvaline tunne. "Oh, saaks see koolipäev juba läbi," mõtles ta unistades. Ta mõtles oma valgele tekile, mis on nagu kilp, kaitseks pimeduse eest; ta mõtles oma pehmele padjale, mis hellitavalt igal õhtul ta pead paitab; ta mõtles oma suurele voodile, kus on maganud ainult tema ning see oli ta jaoks püha nagu Piibel on püha kristlaste jaoks...
Unistavalt istus ta oma laua taga ja ootas tunni algust. Äkitselt, just kui välk selgest taevast, oli klassis veel inimesi. Ta unistus kaugenes ja pilt olevikust selgines. Ta oli klassis. Vaadates ringi jõudis talle kohale reaalsus. Algamas oli viimane tund.
Sisse astus tüdruk, kes on täielik vastand KD'le. Ta oli süsimustade juustega ning lumivalge nahaga. Just nagu oleks ta hetk tagasi välja karanud muinastjutust "Lumivalguke". Kuid ta ei sarnanenud üldse muinasjutu peategelasele. Välimus sarnane, iseloom hoopis teine.
KD oli just mõelnud ilusaid mõtteid puhkusest ja kodust.
Süsimustade juustega tüdruk, kes just sisse astus, rikkus kohe olustikku. Ta hakkas karjuvalt nõudma, et KD temaga linna pidutsema tuleks. Ilmselt mõtles ta seda naljaga, sest kõik teavad, et KD ei ole eriline peoloom. Klubis käimise ja tantsimise asemel valiks ta alati kodus olemise.
Tüdruk nõudis ja nõudis, ning lõpuks oli see kõigile naljakas. Naiivse tüdrukuna ei pruukinud ta ise sellest alguses aru saada, lootes, et kõik läheb nii nagu tema tahab. Loomulikult see nii ei läinud.
KD ütles, et ta ei tea, kuidas lõbutseda. Ta ei oska seda. See ei olevat tema loomuses.
------------------------------------------------------------------------------------------
Koolipäev saigi läbi. "Hurraa!" hüüdis KD ja tuiskas võidurõõmsalt garderoobi. Kiirelt olid tal üleriided seljas ning kooliukse paukudes liikus ta koju. Tema õnneks oli kodu väga lähedal. Peagu et kiviga visata. Koju jõudes oli ta endiselt väsinud. Ta külastas tavapäraselt feissbuuki ja ei leidnud sealt jällegi midagi huvitavat.
Ta sõi puuvilju ja jõi vett. KD käivitas juutuubi ning otsis sealt üles oma lemmikartisti lood.
Pleilist valmis pandud, heitis ta oma lumivalgele voodile ja unistas...Kõigest heast. Kõik oli korraga jällegi hea ja helge. Ei olnud seda kooli, neid häirivaid inimesi. Oli vaid tema, tema armas tuba ja püha voodi. Ta unistas pikalt ja laialt elust ja ta peas keerlesid ainult head mõtted. Keeristorm oli vaibunud, paistis päike. See muusika, need sõnad - kõik tundus talle imelisena.
Selle kauni muusika taustal ja ilusate mõtete keskel ei olnud tal enam hetkeks mitte ühtegi probleemi ja lahenduseta küsimust. Kõik oli selgemast selge.
Ta uinus...
----------------------------------------------------------------------------------------------
Autori kommentaar: Iga inime teab, mis teda lõbustab ja talle nalja teeb. Iga inimene teab, kuidas enda meelt lahutada. Väites, et ta seda ei tea, valetab ta teistele, aga eelkõige iseendale. Kui ta pole leidnud seda, millega oma meelt lahutada, on tegu kas ülimalt pessimistliku ja masenduses vaevleva inimesega (mis ei ole väga tõenaöline) või on tegu lihtsalt argliku valetajaga. Järelduse teeb igaüks ise. Ennast välja elada on alati positiivne. Rutiini tuleb rikkuda, sest muidu rikub rutiin sind!
kolmapäev, 6. aprill 2011
kolmapäev, 30. märts 2011
Mida nõuab inimeselt 21. sajand?
21 sajand on infotehnoloogiliselt kõrgelt arenenud ja keskne tähelepanu on suunatud üksikisikule. See sajand nõuab inimestelt teatud omadusi ja erinevate asjaoludega arvestamise võimet, samuti tuleb kursis olla igapäevase tehnika arenguga.
Põhiline, mida käesolev sajand nõuab, on teadmised. Pidevalt tuleb kursis olla uuenduste ja muutustega, mis lähitulevikus aset leiavad. Ilma nendeta poleks lihtsalt võimalik siin tehnikast tulvil maailmas elada. Tehnika areng on kiire, ning lähitulevikus võib käes olla aeg, mil näiteks enam paberlehti poelettidelt leida pole võimalik. Seega tuleb kõigil lehelugejatel kursis olla uute võimalustega, kust harjumuspärane infotulv kätte saada. Kindlasti on tänapäeval, vähemalt Euroopas, pea kõikidel võimalus kasutada internetti ja selle kaudu vajalikud uudised kätte saada. Loomulikult on uus ja iga päevaga üha kasvav trend kasutada lehtede lugemiseks ja internetis käimiseks nutitelefone. Kindlasti ei oska veel kõik inimesed kasutada arvutit, rääkimata uuematest mobiiltelefonidest. Eriti suur on probleem vanemate inimeste seas, ja kuna Euroopa rahvastik on vananev, siis puudutab see paljusid. Seetõttu tuleb valmis olla selleks, et ühel päeval oma hommikuse ajalehe järgi tõtates ootab meid ees tühi postkast, kui enam sedagi.
Praegune maailm nõuab inimeselt kindlasti haritust ja spetsiifilisi oskusi. Maailmas on hetkel kõrgelt väärtustatud oskustöölised, kes on oma ala spetsialistid. Tööpakkumistest pea 60% moodustavad hetkel oskustöölistele suunatud kuulutused. Tuleb olla oma ala professionaal ja omada vastavat kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti selleks, et teenida piisavalt ja elada inimväärikat elu. Loomulikult on suurenev puudus ka kõrgharidusega inimeste järele. Kui 10 aastat tagasi võis hõlpsasti hakkama saada ka keskharidust tõendava paberiga, siis enam see nii lihtne ei ole. Tasemed on tõusnud ja maailm vajab helgeid päid, sest kogu kõrgelt arenenud seadmete ja masinate arendustöö on muutunud ülimalt keeruliseks. Tulevasi põlvi tuleks aktiivsemalt suunata õppima kutsekoolidesse, sest spetsialistide vajadus kasvab pidevalt tänu maailmas elavate inimeste suurenevale tarbimisvajadusele.
Saatus ei ole enam määrav, üksikisiku iseseisvus on tähtis. Lähiminevikus olid välja kujunenud kindlad perekonnamudelid. Kui isa oli arst, siis ka pojast pidi saama arst. Kui ema oli muusik, siis ka tütrest sai muusik. Hetkel see nii kindlalt reglementeeritud ei ole. Tänu globaliseerumisele on piirid avatud ja iga persoon peab olema ülimalt iseseisev, et elus hakkama saada. Enam ei ole nii määravaks asjaolu, kas su isa on arst või ehitaja. Tuleb ise olla aktiivne ning õpihimuline, oma sihid tuleb paika panna varakult ja mitte lasta end mõjutada sellest, kes on su vanemad. Igaüks peab leidma omale just selle tee, mida mööda ta tahab minna. Etteotsustatud tuleviku aeg on läbi, igaüks on oma saatuse sepp.
Tähtis on omada võimet ja suutlikkust oma tegude eest vastutada. Kogu maailm, kõik riigid – praktiliselt kogu meie elu on paika pandud seadustega. Seadused ja määrused, õigused ja kohustused, saadavad meid igapäevaselt. Nendest kinni pidamise kord on range, igale eksimusele järgneb karistus. Käesoleval momendil elades peab inimene olema võimeline oma tegude eest ise vastutama ja tundma kehtivat seadusandlust. See võib olla abiliseks rasketes situatsioonides nagu inimeste vastu suunatud kuritegevus või olla kodanikele kaitseks välismaal reisides. Iga isik peab järgima kindlat seaduspära. Kui tegid, siis julge seda ka tunnistada ning enne mõtle ja alles siis ütle.
Üheks peamiseks nõudmiseks pean ma aga hoolivat suhtumist oma lähedastesse, sest nemad on alati kõige suuremateks toetajateks ja abistajateks eesmärkideni pürgimisel. Minu vanemad, õed, vennad, lapsed, sugulased – nemad on alati abiks, kui mul neid just parasjagu vaja on. Ilma nendeta ei oleks ma kindlasti nii kaugele jõudnud. Vanemate juhtimisel ja abistamisel on läbitud konarlik põhikool. Põhiharidus on aga edasise elu alustala. Sealt edasi juba õppimine gümnaasiumis ja kõrgkoolis. Alati tuleb lugupidavalt suhtuda oma lähedastesse, sest nemad armastavad sind kõige rohkem ja toetavad sind igas olukorras, ükskõik mis situatsioonides. Tähtis on hoida sugulussuhteid ja mitte neid eirata, kuna niigi integreeruvas maailmas on peretraditsioonid ja kombed hävinemas ning nende säilimise nimel tuleb kõvasti pingutada.
Kui inimene seab endale kindla eesmärgi, peab ta olema piisavalt haritud, et oma tegevus läbi mõelda ja lõpptulemus saavutada. Tuleb suuta uskuda ja loota paremasse homsesse ning võtma arvesse ühiskonnas toimuvaid muutusi. Perekonda ja sugulastesse tuleb suhtuda suure austusega, sest just nemad on toetuspunktiks raskuste ületamisel. 21. sajandist ei tohi saada üksikute inimeste sajand, nagu seda on ennustatud. Tähtis peab olema koostöö ja valmidus võtta vastutust oma tegude eest.
Praegune maailm nõuab inimeselt kindlasti haritust ja spetsiifilisi oskusi. Maailmas on hetkel kõrgelt väärtustatud oskustöölised, kes on oma ala spetsialistid. Tööpakkumistest pea 60% moodustavad hetkel oskustöölistele suunatud kuulutused. Tuleb olla oma ala professionaal ja omada vastavat kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti selleks, et teenida piisavalt ja elada inimväärikat elu. Loomulikult on suurenev puudus ka kõrgharidusega inimeste järele. Kui 10 aastat tagasi võis hõlpsasti hakkama saada ka keskharidust tõendava paberiga, siis enam see nii lihtne ei ole. Tasemed on tõusnud ja maailm vajab helgeid päid, sest kogu kõrgelt arenenud seadmete ja masinate arendustöö on muutunud ülimalt keeruliseks. Tulevasi põlvi tuleks aktiivsemalt suunata õppima kutsekoolidesse, sest spetsialistide vajadus kasvab pidevalt tänu maailmas elavate inimeste suurenevale tarbimisvajadusele.
Saatus ei ole enam määrav, üksikisiku iseseisvus on tähtis. Lähiminevikus olid välja kujunenud kindlad perekonnamudelid. Kui isa oli arst, siis ka pojast pidi saama arst. Kui ema oli muusik, siis ka tütrest sai muusik. Hetkel see nii kindlalt reglementeeritud ei ole. Tänu globaliseerumisele on piirid avatud ja iga persoon peab olema ülimalt iseseisev, et elus hakkama saada. Enam ei ole nii määravaks asjaolu, kas su isa on arst või ehitaja. Tuleb ise olla aktiivne ning õpihimuline, oma sihid tuleb paika panna varakult ja mitte lasta end mõjutada sellest, kes on su vanemad. Igaüks peab leidma omale just selle tee, mida mööda ta tahab minna. Etteotsustatud tuleviku aeg on läbi, igaüks on oma saatuse sepp.
Tähtis on omada võimet ja suutlikkust oma tegude eest vastutada. Kogu maailm, kõik riigid – praktiliselt kogu meie elu on paika pandud seadustega. Seadused ja määrused, õigused ja kohustused, saadavad meid igapäevaselt. Nendest kinni pidamise kord on range, igale eksimusele järgneb karistus. Käesoleval momendil elades peab inimene olema võimeline oma tegude eest ise vastutama ja tundma kehtivat seadusandlust. See võib olla abiliseks rasketes situatsioonides nagu inimeste vastu suunatud kuritegevus või olla kodanikele kaitseks välismaal reisides. Iga isik peab järgima kindlat seaduspära. Kui tegid, siis julge seda ka tunnistada ning enne mõtle ja alles siis ütle.
Üheks peamiseks nõudmiseks pean ma aga hoolivat suhtumist oma lähedastesse, sest nemad on alati kõige suuremateks toetajateks ja abistajateks eesmärkideni pürgimisel. Minu vanemad, õed, vennad, lapsed, sugulased – nemad on alati abiks, kui mul neid just parasjagu vaja on. Ilma nendeta ei oleks ma kindlasti nii kaugele jõudnud. Vanemate juhtimisel ja abistamisel on läbitud konarlik põhikool. Põhiharidus on aga edasise elu alustala. Sealt edasi juba õppimine gümnaasiumis ja kõrgkoolis. Alati tuleb lugupidavalt suhtuda oma lähedastesse, sest nemad armastavad sind kõige rohkem ja toetavad sind igas olukorras, ükskõik mis situatsioonides. Tähtis on hoida sugulussuhteid ja mitte neid eirata, kuna niigi integreeruvas maailmas on peretraditsioonid ja kombed hävinemas ning nende säilimise nimel tuleb kõvasti pingutada.
Kui inimene seab endale kindla eesmärgi, peab ta olema piisavalt haritud, et oma tegevus läbi mõelda ja lõpptulemus saavutada. Tuleb suuta uskuda ja loota paremasse homsesse ning võtma arvesse ühiskonnas toimuvaid muutusi. Perekonda ja sugulastesse tuleb suhtuda suure austusega, sest just nemad on toetuspunktiks raskuste ületamisel. 21. sajandist ei tohi saada üksikute inimeste sajand, nagu seda on ennustatud. Tähtis peab olema koostöö ja valmidus võtta vastutust oma tegude eest.
laupäev, 19. märts 2011
reede, 11. märts 2011
Generational differences
Kui mina 91. aastal sündisin oli Eesti alles okupantide küüsist pääsenud. Aeg oli raske, elu oli raske.
Keila haiglasse peale minu sündi mulle ja mu emale järele tulek võttis aega. Bensiini polnud nii kergelt kuskilt saada. See oli aeg, mil ka piim tuli lehmalt. Samuti kasutati kaasaegsete pampersite asemel marlisid.
Ma pole küll kaua maal elanud, kuid pean end siiski põliseks maakaks. Mis siis, et ma ainult seal oma esimesed eluaastad veetsin, kuid peale seda olen suveti alati seal olnud. Pean seda oma koduks, kohaks kus hing puhkab.
Koht asub Harjumaal, Keila vallas. Nimi on Vasalemma. Suurepärase loodusega väike maakoht, mis on mulle nii kallis. Pea iga suvi veetsin seal aega oma vanema ja vanavanaemaga. Viimane neist oli mulle vast isegi kallim kui mu oma ema. Puhka rahus!
Kiirelt urbaniseerunud inimesena tunnen ma ikkagi tihti puudust sellest kohast. Minu mälestustes on need suved nii ilusad, rahulikud ja päikesepaistelised. See puhta looduse õhk, rahulik eluviis - lihtsalt võrratu.
Arvutit oskasin ma kasutada juba esimeses klassis. Kuna mu isa töötab IT valdkonnas, siis oli ka loogiline, et meie kodus oli arvuti varem kui paljudel mu tollasest tutvusringkonnast. Internet tuli küll natukene hiljem, kuid ka see oli olemas. Internetiühendus käis läbi telefoni ja seega oli liin hõivatud, kui internetis käidi. Minutihind oli sel ka üüratu. Vähemalt minu mäletamise järgi.
Oma esimese arvuti sain ma ka seal 3,4,5 klassi ringis. Oma esimese telefoni (3510i) kah 4,5 klassis olles.
Mõtlesin juba põhikooli lõpupoole, et issand jumal, kuidas kogu see piir allapoole nihkub. Mõtlen siis piiri, mil esimest korda aloholi tarbitakse või suitsu tehakse. Praegu vaatan põlgusega, kuidas viienda klassi lapsed suitsu teevad. Loomulikult toimuvad juba sel ajal, või paar klassi hiljem, peod.
Iga generatsiooniga nihkub see piir järjest allapoole. Nüüd on küsimus, kas see on ühiskonna viga või on see loomulik asjade käik...Millal jõuab kätte 0 punkt, kust piir enam allapoole ei nihku? Kas üldse jõuabki?
Igatahes normaalsusest on asi väga kaugel. Midagi tuleks ette võtta.
Kui mina sain oma esimese telefoni viiendas klassis, siis osad inimesed paar generatsiooni enne alles gümnaasiumis. Arvutitest polnud tol hetkel mõtet üldse rääkida.
Nüüd on siis kätte jõudnud see 21. sajand. Mu õde on NELJA aastane. Ta oskab iPhonega mänge mängida! Ta teeb seda aktiivselt(isegi mina ei oska seda mängu!!!). Samuti käib ta laptopis ja vaatab youtubes videoid ning mängib arvutimänge.
See on lihtsalt uskumatu, mida tehnika kaasa toob. Kui lapsed näevad, et vanemad on pidevalt kompuutri taga, siis hakkab see neid ka kindlasti huvitama. Suuremaks saades näitad talle paar nuppu kätte ja ülejäänu õpib ta juba ise selgeks. Kas see on normaalne, seda ma öelda ei oska. Minu arust siiski ei ole normaalne, aga võib-olla on see ainult minu viga. Saan aru, et need mängud on võib-olla arendavad ja puha, kuid see rikub ju lapse juba varases nooruses ära.
Seda on lihtne näha teise põlvkonna pealt. Mu teine õde, kes on 14-aastane, ei käi üldse kodust väljas. Ta istub päevad läbi arvutis, käib oma toast väljas vaid süüa võtmas või õppimiseks abi küsimas. Kogu suhtlus käbi läbi arvuti või siis koolis olles. Okei, vahetevahel ta käib kinos ja niisama väljas kuid enamasti siiski mitte. Tal olid püksid katki. Ta lihtsalt ei olnud nõus, ei tahtnud, ei suutnud välja poodi minna uusi ostma. Pika sundimise peale ta siiski läks.
Mina tahan aga väga, väga olla väljas ja nautida loodust, eriti olla maal. Teda peab sinna aga lausa vägisi tirima. Selle näite eeskujul võib arvata, et mu noorem õde ei käi siis üldse väljas, isegi vägisi pole teda tulevikus kaasa kiskuda võimalik. See on ju katastroofiliselt halb.
Kuhu kaob kogu suhtlus persoon per persoon? Kas kogu suhtlus, asjade ostmine, õppimine hakkabki käima läbi interneti? Mida toob kaasa siis järgmine ja järgmine põlvkond, kui hetkel on selline olukord, et esimesse klassi mineval lapsel peab tingimata juba iPhone taskus olema.
Kogu see tehnika mõjutab meie elu veel nii räigelt. Ma tunnen seda ka ise.
Õnneks mina ei tunne nii räigelt kirge selle linnaelu vastu. Ma pean ennast siiski pigem maaelu armastajaks kui linnas elajaks. Samas, ega ma nüüd ka ei suudaks kaua ilma arvutita seal maal konutada, kuid miski siiski tõmbab mind sinna poole. Mina sa võta kinni.
Peab lootma, et esimese klassi lapsed ei hakka alkoholi jooma ja suitsu tegema ning lasteaia lastel ei pea kõigil nutitelefonid ja arvutid olema.
Keila haiglasse peale minu sündi mulle ja mu emale järele tulek võttis aega. Bensiini polnud nii kergelt kuskilt saada. See oli aeg, mil ka piim tuli lehmalt. Samuti kasutati kaasaegsete pampersite asemel marlisid.
Ma pole küll kaua maal elanud, kuid pean end siiski põliseks maakaks. Mis siis, et ma ainult seal oma esimesed eluaastad veetsin, kuid peale seda olen suveti alati seal olnud. Pean seda oma koduks, kohaks kus hing puhkab.
Koht asub Harjumaal, Keila vallas. Nimi on Vasalemma. Suurepärase loodusega väike maakoht, mis on mulle nii kallis. Pea iga suvi veetsin seal aega oma vanema ja vanavanaemaga. Viimane neist oli mulle vast isegi kallim kui mu oma ema. Puhka rahus!
Kiirelt urbaniseerunud inimesena tunnen ma ikkagi tihti puudust sellest kohast. Minu mälestustes on need suved nii ilusad, rahulikud ja päikesepaistelised. See puhta looduse õhk, rahulik eluviis - lihtsalt võrratu.
Arvutit oskasin ma kasutada juba esimeses klassis. Kuna mu isa töötab IT valdkonnas, siis oli ka loogiline, et meie kodus oli arvuti varem kui paljudel mu tollasest tutvusringkonnast. Internet tuli küll natukene hiljem, kuid ka see oli olemas. Internetiühendus käis läbi telefoni ja seega oli liin hõivatud, kui internetis käidi. Minutihind oli sel ka üüratu. Vähemalt minu mäletamise järgi.
Oma esimese arvuti sain ma ka seal 3,4,5 klassi ringis. Oma esimese telefoni (3510i) kah 4,5 klassis olles.
Mõtlesin juba põhikooli lõpupoole, et issand jumal, kuidas kogu see piir allapoole nihkub. Mõtlen siis piiri, mil esimest korda aloholi tarbitakse või suitsu tehakse. Praegu vaatan põlgusega, kuidas viienda klassi lapsed suitsu teevad. Loomulikult toimuvad juba sel ajal, või paar klassi hiljem, peod.
Iga generatsiooniga nihkub see piir järjest allapoole. Nüüd on küsimus, kas see on ühiskonna viga või on see loomulik asjade käik...Millal jõuab kätte 0 punkt, kust piir enam allapoole ei nihku? Kas üldse jõuabki?
Igatahes normaalsusest on asi väga kaugel. Midagi tuleks ette võtta.
Kui mina sain oma esimese telefoni viiendas klassis, siis osad inimesed paar generatsiooni enne alles gümnaasiumis. Arvutitest polnud tol hetkel mõtet üldse rääkida.
Nüüd on siis kätte jõudnud see 21. sajand. Mu õde on NELJA aastane. Ta oskab iPhonega mänge mängida! Ta teeb seda aktiivselt(isegi mina ei oska seda mängu!!!). Samuti käib ta laptopis ja vaatab youtubes videoid ning mängib arvutimänge.
See on lihtsalt uskumatu, mida tehnika kaasa toob. Kui lapsed näevad, et vanemad on pidevalt kompuutri taga, siis hakkab see neid ka kindlasti huvitama. Suuremaks saades näitad talle paar nuppu kätte ja ülejäänu õpib ta juba ise selgeks. Kas see on normaalne, seda ma öelda ei oska. Minu arust siiski ei ole normaalne, aga võib-olla on see ainult minu viga. Saan aru, et need mängud on võib-olla arendavad ja puha, kuid see rikub ju lapse juba varases nooruses ära.
Seda on lihtne näha teise põlvkonna pealt. Mu teine õde, kes on 14-aastane, ei käi üldse kodust väljas. Ta istub päevad läbi arvutis, käib oma toast väljas vaid süüa võtmas või õppimiseks abi küsimas. Kogu suhtlus käbi läbi arvuti või siis koolis olles. Okei, vahetevahel ta käib kinos ja niisama väljas kuid enamasti siiski mitte. Tal olid püksid katki. Ta lihtsalt ei olnud nõus, ei tahtnud, ei suutnud välja poodi minna uusi ostma. Pika sundimise peale ta siiski läks.
Mina tahan aga väga, väga olla väljas ja nautida loodust, eriti olla maal. Teda peab sinna aga lausa vägisi tirima. Selle näite eeskujul võib arvata, et mu noorem õde ei käi siis üldse väljas, isegi vägisi pole teda tulevikus kaasa kiskuda võimalik. See on ju katastroofiliselt halb.
Kuhu kaob kogu suhtlus persoon per persoon? Kas kogu suhtlus, asjade ostmine, õppimine hakkabki käima läbi interneti? Mida toob kaasa siis järgmine ja järgmine põlvkond, kui hetkel on selline olukord, et esimesse klassi mineval lapsel peab tingimata juba iPhone taskus olema.
Kogu see tehnika mõjutab meie elu veel nii räigelt. Ma tunnen seda ka ise.
Õnneks mina ei tunne nii räigelt kirge selle linnaelu vastu. Ma pean ennast siiski pigem maaelu armastajaks kui linnas elajaks. Samas, ega ma nüüd ka ei suudaks kaua ilma arvutita seal maal konutada, kuid miski siiski tõmbab mind sinna poole. Mina sa võta kinni.
Peab lootma, et esimese klassi lapsed ei hakka alkoholi jooma ja suitsu tegema ning lasteaia lastel ei pea kõigil nutitelefonid ja arvutid olema.
neljapäev, 10. märts 2011
Juubeliaasta 2011
See aasta on juubeliaasta:
Vanaema sai 60,
Ema saab 40,
Mina saan 20.
Suure hooga uude aastakümnesse!
Juubilare?
Vanaema sai 60,
Ema saab 40,
Mina saan 20.
Suure hooga uude aastakümnesse!
Juubilare?
Vaadake ikka taevasse
Järgmisel laupäeval, 19. märtsil jõuab Kuu oma orbiidil Maale lähimasse punkti alates 1993. aastast.
Kuu ellipsikujulise orbiidi perigee, ehk Maale lähim punkt on vastand apogeele, mil Kuu on Maast kõige kaugemal. Vaatleja silmale paistab perigeesse jõudnud Kuu 12-14 protsenti suuremana kui apogees.
19. märtsil on Kuu Maast 356 577 kilomeetri kaugusel.
Perigee satub samale ajale täiskuuga, mis tähendab seda, et kuutõusu ajal peaks Kuu paistma eriti suurena, eeldusel, et pilvi ei ole ees segamas. Sel päeval tõuseb Kuu Tallinnas 18:44, Tartus 18:34.
1750. ja 2125. aastate vahelise aja kõige lähima perigee puhul oli Kuu ja Maa vaheline kaugus vaid 356 378 kilomeetrit, see juhtus 4. jaanuaril 1912.
Kuu vaatlemiseks parimad kuud ongi märts ja aprill ning sellega seoses on Eesti Astronoomia Selts ja AS Fotoluks korraldanud Kuu pildistamise konkursi “Kuu lähivaates ja maastikul”. Konkurss on pühendatud Tartu Tähetorni 200. Juubeliaastale.
Töid saab esitada kuni 30. juunini, võitjad kuulutatakse välja astronoomiahuviliste XVI kokkutulekul 13. augustil ja konkursi veebilehel. Samast on leitavad ka konkursi tingimused.
pühapäev, 6. märts 2011
***
Vahepeal on hea rääkida ja suhelda 15 aastasega. Täpselt nagu näeksid enda elu ajalugu. Tuleb meelde kogu see aeg, kui olid ise nii vana. Oi, mis kõike sai siis tehtud.
Saamas on tore, aga samas on ka kahju...
Saamas on tore, aga samas on ka kahju...
neljapäev, 24. veebruar 2011
kolmapäev, 23. veebruar 2011
23.02.
Hea uudis ootas mind koju tulles ees facebooki postkastis:
" Tere Ott,
Palju õnne! Võitsid pääsmed neljale koos 36 Eurose baarikrediidiga täna õhtuks (pean silmas ikka kolmapäeva :) ) Club 360sse Drum & Bass Insomniale.
Võidu saad kätte peole minnes ööklubi kassast dokumendi alusel.
Pidu algab kell 23.00 ja kestab kuni rahvas kestab.
Insomnial näeme! "
Võitudega on nii, et mõni periood võidan ma alati, mõni periood mitte üldse. Aga vot neid perioode ma täpselt ei tea, selles on konks.
Mina, ajakirjanikuks? Mby. Neli artiklit ilmunud Delfis:
1) http://noortehaal.delfi.ee/news/kool/uudne-lahenemine-koolitoole-labi-meedia-lillekula-gumnaasium-teeb-silmad-ette-teistele-eesti-koolidele.d?id=36355815
2) http://noortehaal.delfi.ee/news/in/anna-teada-mida-kasulikku-saaks-teha-maha-sadanud-lumega.d?id=36405871
3) http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/napunaiteid-teenindajale-jalgi-varitse-ja-ole-kiire.d?id=39067501
4) http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eesti-ajakirjanduse-erinevus-jannseni-ja-ipadi-ajal.d?id=40803240
Viimane on praktiliselt kirjand, mille sinna kopisin. 80 punktiline kirjand, mis Delfis lugejatele erilist huvi ei paku, kui vaadata lugejanumbreid.
Tänasest siis selleks korraks külmapühad läbi, pidupäevad alaku! .)
Vanaema 60. juubel, Eesti Vabariigi 93. sünnipäev...
KD with a black skirt. (hit me! :D)
-[Hit the Road Jack. One Way or Another.]
Palju õnne kõigile Eesti Vabariigi aastapäeva puhul!
Elagu!
" Tere Ott,
Palju õnne! Võitsid pääsmed neljale koos 36 Eurose baarikrediidiga täna õhtuks (pean silmas ikka kolmapäeva :) ) Club 360sse Drum & Bass Insomniale.
Võidu saad kätte peole minnes ööklubi kassast dokumendi alusel.
Pidu algab kell 23.00 ja kestab kuni rahvas kestab.
Insomnial näeme! "
Võitudega on nii, et mõni periood võidan ma alati, mõni periood mitte üldse. Aga vot neid perioode ma täpselt ei tea, selles on konks.
Mina, ajakirjanikuks? Mby. Neli artiklit ilmunud Delfis:
1) http://noortehaal.delfi.ee/news/kool/uudne-lahenemine-koolitoole-labi-meedia-lillekula-gumnaasium-teeb-silmad-ette-teistele-eesti-koolidele.d?id=36355815
2) http://noortehaal.delfi.ee/news/in/anna-teada-mida-kasulikku-saaks-teha-maha-sadanud-lumega.d?id=36405871
3) http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/napunaiteid-teenindajale-jalgi-varitse-ja-ole-kiire.d?id=39067501
4) http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/eesti-ajakirjanduse-erinevus-jannseni-ja-ipadi-ajal.d?id=40803240
Viimane on praktiliselt kirjand, mille sinna kopisin. 80 punktiline kirjand, mis Delfis lugejatele erilist huvi ei paku, kui vaadata lugejanumbreid.
Tänasest siis selleks korraks külmapühad läbi, pidupäevad alaku! .)
Vanaema 60. juubel, Eesti Vabariigi 93. sünnipäev...
KD with a black skirt. (hit me! :D)
-[Hit the Road Jack. One Way or Another.]
Palju õnne kõigile Eesti Vabariigi aastapäeva puhul!
Elagu!
esmaspäev, 21. veebruar 2011
Ajakirjandus tänases Eestis.
Kui Johann Voldemar Jannsen 1857. aastal Perno Postimeest välja andma hakkas, ei teadnud veel keegi, mida toob tulevik Eesti ajakirjanduse jaoks. Kuigi välismaal anti ajalehte välja juba trükipressi leiutamisest saadik, oli see Eesti jaoks väga uuenduslik. Kuidas on ajakirjanduse roll Eestis läbi aja muutunud?
Eestis hakati 19. sajandi keskpaigal J. V. Jannseni eestvedamisel välja andma eestikeelset perioodilist nädalaväljaannet. Sellega pandi alus Eesti ajakirjandusele, mis on säilinud tänapäevani. Isegi esimese ajalehe nimi on jäänud siiani samaks, ainult kujundus ja sisu on muutunud.
Kui tollal oli Eestis vaid üks väljaanne, mis ilmus kindlalt ja järjepidevalt, siis tänaseks päevaks on neid turule siginenud mitmeid. Kuulsaimad peale Postimehe on ajalehtedest kindlasti Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Ajakirjade valik on veel laiem kui ajalehtede oma ja siinkohal on väga raske välja tuua kindlaid müügiliidreid. Igatahes on selge, et ajapikku on ajalehtede ja ajakirjade valik tunduvalt suurenenud.
Kui kunagi välja antud Postimehes puudus reklaam ja edastati vaid kohalikke sündmusi, siis tänapäeval on uudiste mahukus ja reklaami osakaal tunduvalt suurenenud. Ajalehtedel on iga päev kindel peauudis, millest kirjutatakse pikemalt. Samuti kasutavad ajalehed erinevaid rubriike, et olla lugeja jaoks paremini organiseeritud. Päevalehtedes olevad põhilised rubriigid on kohalikud uudised, kultuur, sport, välisuudised ja meelelahutus. Ajalehed on oma mahult tunduvalt suurenenud, sest pidevalt muutuvas maailmas on uudiste levik globaalne ja kiire. Infotehnoloogia kaasabil on tänapäevastes ajalehtedes palju uudised, mis puudutavad välismaailma. Vanasti ei olnud see kuidagi võimalik ja kajastada tuli vaid kohalikke sündmusi.
Tänapäeva ajakirjandusest rääkides ei saa kindlasti üle ega ümber internetipõhisest ajakirjandusest. Paljudel ajalehtedel ja ajakirjadel on olemas oma koduleheküljed, mille külastatavus kasvab iga päevaga. Maailm on kiiresti arenev ja lähitulevikus võib käes olla päev, mil paberkandjad kaotavad üldse oma rolli. Kõik lehed, mida hetkel antakse välja paberkandjal, kolivad internetti ja tekivad keskkonnad, mille lugemise eest küsitakse raha. Hetkel see õnneks veel nii ei ole.
Hetkel on ajalehed internetis üleval tasuta ning lugemiseks kättesaadavad kõigile. Iga internetikasutaja saab neid igal ajal vabalt ja piiramatult lugeda. Sisu võib küll erineda paberlehe omast, kuid tavaliselt on internetipõhine ajaleht tunduvalt aktuaalsem ja pildirohkem, mis on lugejale kindlasti meelepärasem. Samuti on tekkinud mitmed iseseisvad keskkonnad, mis ei anna välja paberkandjal lehti. Eestis asub hetkel juhtpositsioonil domeen delfi.ee, mis tegeleb uudiste edastamisega, kuid ajalehte paberkujul välja ei anna. Samuti on see lugejatele tasuta. Tekib küsimus, kust saab Delfi raha oma saidi üleval hoidmiseks ja ajakirjanikele raha maksmiseks.
Siinkohal tuleb mängu reklaam. Portaal delfi.ee peatoimetaja Urmo Soonvaldi sõnul külastab Delfit üle 100 000 inimese päevas ja seega on sinna reklaampinna rentimisest saadav tulu piisav, et saiti käigus hoida.
Reklaamist on saanud ajakirjanduse lahutamatu osa. Iga ajalehe ja ajakirja lehekülgetelt võib leida palju reklaami. See on tingitud suurtest lugejanumbritest, mis aitavad reklaamil kiiresti levida. Samuti on reklaampinna eest väljakäidavad summad väga suured, mis toovad kasu nii lehe väljaandjatele kui ka reklaamitavatele toodetele.
Hiljaaegu on tekkinud uus suur trend, mis on maailmas aktiivselt oma kohta võitmas. Selleks on ajalehtede lugemine iPadist. iPad on Apple'i uus tahvelarvuti, mis on loodud asendamaks paberlehti ja raamatuid. Toode tuli Eestis müügile poole aasta eest ning selle kasutajate hulk on hetkel juba paari tuhande ringis. Eesti Ekspress on iPadile juba oma ajalehe teinud, samuti pakub oma iPadi versiooni Eesti Päevaleht. Postimees ja Äripäev selle meeletut edu veel ei usu, kuid on valmis koheselt oma väljaannetega ümber kolima, kui selleks vajadus tuleb. Tehnika areng loob ajalehtedele uued võimalused ja suunad, mille poole püüelda.
Ajakirjanduse areng on viimastel aastatel olnud väga kiire. Seda põhiliselt tänu infotehnoloogilisele arengule ja globaliseerumisele. Kui 160 aastat tagasi oli Eestis vaid üks ajaleht, siis tänaseks on neid juba raske kahe käe sõrmedele ära mahutada. Loomulikult on tähtsal kohal ka internetipõhine ajakirjandus. Ajakirjandus on pidevalt arenev ja selle roll ühiskonnas on väga mõjuvõimas.
pühapäev, 20. veebruar 2011
***
Ma kirjutan ainult siis, kui mul tuju on. Või kui mul mingi enda arust hea idee tuleb, mis muidugi teiste arust ei pruugi kuskile kõlvata. See, et ma kirjutan üks päev ühest emotsioonist, mis tekkis mul hetke ajendil Kuud vaadates ei tähenda, et iga kord Kuud nähes ma niimoodi mõtlen. Absoluutselt mitte. Tavapäraselt ma lihtsalt kõnnin ja näen Kuud ja pole midagi.
Kui keegi arvab, et see on ju nii loogiline. Sellest pole üldse mõtet kirjutata. Milleks seda nüüd vaja oli? Täielik idioot.
Siis palun, feel free to comment. Aga mis on ühe jaoks mõttetu on teise jaoks mõttekas. Selge!?
.[Hetkel ei toimugi midagi. Külmapühad, väljas mingi -20, vahepeal isegi üle -30ne. Päris külm. Päike paistab, lund on palju. Mina olen natukene tõbine. Kurk on täiega valus, köha, nohu. Eile õhtul oli ka palavik. Tundub, et ma ei saagi see aasta ilma haiguseta läbi :( Eelmine ja üleemine ja aasta enne seda on see õnnestunud suurepäraselt. Aga tegelikult polegi see mingi haigus. Kerge külmetus vaid, millest võitu saada on ülikerge.
Mis siis veel? Hetkel vist midagi. Kolm lühikest päeva ja siis saab jälle puhata. :))
Kui keegi arvab, et see on ju nii loogiline. Sellest pole üldse mõtet kirjutata. Milleks seda nüüd vaja oli? Täielik idioot.
Siis palun, feel free to comment. Aga mis on ühe jaoks mõttetu on teise jaoks mõttekas. Selge!?
.[Hetkel ei toimugi midagi. Külmapühad, väljas mingi -20, vahepeal isegi üle -30ne. Päris külm. Päike paistab, lund on palju. Mina olen natukene tõbine. Kurk on täiega valus, köha, nohu. Eile õhtul oli ka palavik. Tundub, et ma ei saagi see aasta ilma haiguseta läbi :( Eelmine ja üleemine ja aasta enne seda on see õnnestunud suurepäraselt. Aga tegelikult polegi see mingi haigus. Kerge külmetus vaid, millest võitu saada on ülikerge.
Mis siis veel? Hetkel vist midagi. Kolm lühikest päeva ja siis saab jälle puhata. :))
reede, 18. veebruar 2011
18.02.
Pilvitu taevas. Täiskuu.
Võrratu, müstiline, imeline...!
pühapäev, 6. veebruar 2011
neljapäev, 3. veebruar 2011
Hi, Honey, I'm Home...
-- Tere õhtust, kallis.
- Õhtust.
-- Kuidas sul tänane päev siis möödus?
- Täitsa rahulikult. Magasin kella üheteistkümneni, nii hea uni oli. Pärast käisin poodides ja selles uues kvartalis jalutamas. Kuidas tööl oli?
-- Ahh, ei midagi uut. Rutiinne nagu ikka. Kas süüa ka saab?
- Kohe saab valmis.
-- Mida siis täna oodata on? Lõhnad on küll väga head.
- No mis sa arvad, mis seal ahjus küll on?
-- Tundub nagu kana või midagi.
- Ei, see on lambaliha punase veini kastmes.
- Oo, sa suudad mind iga päev üllatada.
-- ....
-------------------------------------------
- Kuidas toit maitses?
-- Polnud viga, kui siis natukene kuivavõitu...
- Kuiv? Liha seisis marinaadis mitu tundi. Minu meelest oli see täpselt parajalt mahlane.
-- Kui sa nii arvad, kallis.
- Mis mina arvan? Ma arvan, et sa oled liiga pirtsakas ja iga minu tehtud toidu kohta on sul midagi öelda. Kunagi ei sobi midagi. Alati on kas liiga kuiv või liiga toores või liiga soolane. Kurat, tee ise kunagi süüa, siis vaatame, kuidas see sul välja tuleb!
-- Miks sa karjud mu peale, ega ma siis paha pärast...
- Jajah, räägi, räägi...
-- Kallis...
-------------------------------------------
-- Kallis, palun ära ole solvunud. Toit oli tõesti väga maitsev. Sinu toidud on alati kõige paremad. Isegi peened restoranid ei paku nii head toitu kui sina. Tule nüüd mõistusele, kallis.
- Mis kallis, räägid seda praegu ainult suusoojaks. Homme teed sina süüa ja kõik, eks vaatame siis, mis välja tuleb!
-- ...
------------------------------------------
- Miks sa nii hilja koju jõudsid? Pidid kella kuueks kodus olema ju...
-- Kuueks? Kuna täna pidin mina süüa tegema, siis ma ei tulnud õhtusöögi ajaks. Tegin tööl natukene homseid asju ja käisin poest läbi, et toiduaineid osta. Minu aja järgi on täna õhtusöök kell kaheksa.
- Kaheksa? Ma tahan siis varsti juba magama sättima hakata. Kas sa tead, et enne magama minekut pole kasulik süüa? See talletub ju rasvana. Kas sa tahad omale paksu naist? Ma arvan, et ei taha. Niigi on mul juba nii paksud sääred ja sina kavatsed seda veel paksemaks muuta. Mõtled sa ka üldse või...?
-- Aga ise sa käskisid mul täna ise süüa teha. Oleksid sa ise teinud, oleks kõik korras olnud. Minu plaani järgi algab õhtusöök kell kaheksa ja kõik.
- Mina käskisin? Ahh, et mina käskisin? Kes hakkas eile halama, et liha on kuiv nagu kõrb ja see ei kõlba kuskile? Mina või? Nüüd tuled siin mind süüdistama??? Ma ei tahagi süüa.
-- Tore, sest ma ostsin külmutatud pitsat, mis sulle nii kui nii ei meeldi.
- Sul oli siis algselt juba plaanis teha toitu, mis mulle ei maitse? Mis mees sa selline oled? Issand jumal küll...
-- Vot selline mees olengi.
----------------------------------------------
-- Õhtust, kallis.
- Tsau.
-- No, mis head sa täna siis süüa oled teinud?
- Pese käed, istu lauda, saad kohe teada - toit on peaagu valmis.
-- ...
-----------------------------------------------
-- Mis see nüüd on?
- See on minu uus menüü. Harju ära, sa hakkad seda nüüd iga päev nägema.
-- Misasi? Mingi roheline? Dieedil oled või?
- Olengi.
-- Kus siis liha on? Kas ma pean koos sinuga dieedil olema?
- Kui sooja toitu ei taha, otsi midagi külmkapist, seal peaks olema paar päeva vana salat ja mingi vorstijupp on ka.
-- ...
------------------------------------------------
-- See on lausa rõve, täiesti maitsetu.
- Minu meelest kohutavalt maitsev.
-- Mis asi see on?
- Hautatud köögiviljad. Ilma soola ja õlita, sest need teevad paksuks.
-- Köögiviljad? Sellest ei saa üldse kõhtu täis...
- Ära vingu ja söö või otsi omale midagi külmkapist.
-- ...
------------------------------------------------
-- Kallis, kaua see pull sul jätkub? Palun, lepime ära.
- Mis asi jätkub? Kas me oleme tülis või? Mina küll midagi ei tea, ma olen lihtsalt dieedil.
-- Kallis, su figuuril pole mitte midagi viga, sa oled kaunis nagu alati.
- Kaal räägib küll teist juttu.
-- Sinu mehe arust oled sa ilus ja kaalu jutul pole siinkohal üldse tähtsust.
- Minu jaoks on.
-- ...
------------------------------------------------
-- Ma palun sind, kallis, lepime ära.
- Kõik on korras, me ei ole tülis olnudki.
-- Aga miks sa siis enam head ja hõrgutavat liha ei tee?
- Ma ei taha, see muutuski kuidagi rutiinseks. Proovime vahelduseks midagi muud, mis hoiab ka kaalu normis.
-- Kas ma pean siis juurikatest elama hakkama?
- Kui minu toit ei maitse, tee ise süüa.
-----------------------------------------------
-- Tere õhtust, kallis.
- Õhtust.
-- Mis täna õhtuks süüa on?
- Täna? Kas sa siis lõhnast aru ei saa?
-- Kas mingi kana või midagi?
- Ei, see on pardifondüü koorese kastmega.
-- Mmmm, lõhnad on küll imelised.
- Pese käed ja tule lauda, toit on kohe valmis.
-- ...
----------------------------------------------
-- Oi, sa suudad mind iga päevaga aina rohkem üllatada. Toit oli võrratu. Viis lausa keele alla.
- Kas ei olnud liiga kuiv või liiga soolane?
-- Ei, kallis, kõik oli täpselt paras.
- Tore kui maitseb.
kolmapäev, 2. veebruar 2011
***
- Selline ilm nagu täna ei saa küll mitte kellelegi meeldida.
-- Saab küll.
- Ega ikka ei saa.
-- Aga mulle meeldib tänane ilm.
- Kuidas see võimalik on? Vaata välja - ainult kohutav vihma ja lume segu. Tänavad on libedad nagu liuväli ja seal käia pole võimalik. Üritades seal liikuda saavad su jalad märjaks ja ka kukkumine on väga tõenäoline.
-- Mis siis? Vaata kui suured need lumehelbed on. Ja kui kenasti nad tuule käes lendlevad. Suurepärane ilm!
- Ei, ma ei nõustu sinuga absoluutselt. Lausa eluohtlik on väljas liikuda.
-- See on ohtlik ainult su peas. Mine välja ja sa näed, kui kaunis see tegelikult on. See kaunidus kaalub üle kogu selle libeduse ja isegi porised tänavad. Ära vaata ainult oma jalge ette, vaata kaugemale. Vaatle taevast, linde puudel, neid töntsakaid lumehelbed, mis tuule käes nii kergelt lendlevad....Oeh, see on lausa võrratu!
- Ei saa aru. Minu meelest on olemas küll palju paremaid ja ilusamaid ilmu.
-- Iga päeva tuleb nautida ja sellest viimast võtta.
- Seda küll. Aga kas siis peab ka iga ilma nautima ja sellest viimast võtma? Isegi kui sajab nagu oavarrest või möllab raju torm?
-- Otse loomulikult!
-Minu arust mitte. Aga kes sa üldse oled, et mulle nii tuliselt vastu vaidled?
-- Mina? Mina olen Mitte Keegi.
teisipäev, 1. veebruar 2011
***
Mulle meeldib naer,
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see,
Mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos.
[Justament - Vangile Ei Meeldi Trellid]
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see,
Mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos.
[Justament - Vangile Ei Meeldi Trellid]
reede, 28. jaanuar 2011
kolmapäev, 26. jaanuar 2011
J. D. Salinger "Kuristik rukkis"
See raamat oli Mark Chapmani taskus, kui ta mõrvas inglise rock'n'rolli tähe John Lennoni 1980. aastal.
kolmapäev, 19. jaanuar 2011
Lord of the Flies
Raamatut lugema hakates, on vähemalt minu jaoks, väga oluline, et esimene, ja ka esimesed leheküljed, oleks kirjutatud mulle meeldivalt. Kui esimese 5,10 või 50 lehekülje juures mulle raamat ei meeldi, siis ei ole seda üldse meeldiv ka lugeda. Väga tähtsal kohal on esmamulje, kirjaniku väljendusoskus ja stiil. Kui see on ebasobiv, siis on lausa piin seda raamatut edasi lugeda. Samuti ei loe ma siis mõttega, seega ei pruugi paljud tähtsad asjad meelde jääda. Hetkel on käsil 20 lehekülg ja see tundub olevat väga halb, lausa kohutav lugemine. Kirjutatud kuidagi häirivalt kirjeldavalt, tegevus umbmäärane ja segane.
Kuristik rukkise puhul polnud mingeid probleeme, see oli mõnus ja meeldiv lugemine, kaasakiskuv juba esimestest lehekülgedest. Võibolla on asi selles, et see oli ka lihtsam raamat. Ei tea.
Igatahes on tähtsal kohal esimestest lehekülgedest saadav mulje. See peab olema kaasahaarav ja meeldiv.
Tuleb lõpuni lugeda, mis teha. Äkki läheb poole peal paremaks.?
Kuristik rukkise puhul polnud mingeid probleeme, see oli mõnus ja meeldiv lugemine, kaasakiskuv juba esimestest lehekülgedest. Võibolla on asi selles, et see oli ka lihtsam raamat. Ei tea.
Igatahes on tähtsal kohal esimestest lehekülgedest saadav mulje. See peab olema kaasahaarav ja meeldiv.
Tuleb lõpuni lugeda, mis teha. Äkki läheb poole peal paremaks.?
reede, 14. jaanuar 2011
Minevik näib olevat nii päikeseline.
Ma ikka liigun edasi,
kuid tegelt tahaks tagasi,
neid ilmelisi aegu,
just kohe, nüüd ja praegu.
kuid tegelt tahaks tagasi,
neid ilmelisi aegu,
just kohe, nüüd ja praegu.
neljapäev, 13. jaanuar 2011
Kaks kõutsi
Kaks kõutsi kord istusid kõrtsi ukse ees,
kange tahtmine oli neil olla aga sees.
Üks mõtles:"Kuidas see küll õnnestuks?"
Järsku avanes uks ja välja tuli mees,
ta oli täis nagu ujuks ta vees.
Kõuts mõtles:"Kas nüüd peaks jooksma ta eest?"
Mees unustas kiiruga sulgeda ust,
see kaasa tõi nüüd palju pahandust.
Kõuts hüüdis kiiruga teisele:" Nüüd ruttu sisse me läheme!"
Kaks kõutsi nüüd olid kõrtsis sees,
neil tuli suur isu juua üks tee.
"Kuid meil pole raha!" hüüatas üks.
Nad hiilisid ringi mööda põrandat suurt
ja otsisid sente, mis teha neil muud.
"Kõik põrand on puhas, peame lahkuma siit."
Ei jäänudki kõutsidel üle nüüd muud,
kui kiiruga lahkuda, kuivaks jättes suud.
"Juua, juua!" karjusid kooris mõlemad kõutsid.
Kuid lahkudes ootas neid üllatus suur,
kõrtsi uks oli lukus nagu tabaga puur.
"Kuidas küll välja nüüd saame me siit?"
Kaks kõutsi nüüd kinni olid kõrtsis sees,
nad välja ei saanud, ei tagant ega eest.
"Me välja peame mõtlema plaani väga hea!"
See plaan oli lihtne ja tabavalt hea,
nad kräunuma hakkasid kooris, nii peab!
"Mjäu, mjäu..." kajas üle kõrtsi suure.
Kõik kuulsid nüüd kõrtsis seda kassikisa suurt,
kõrtsmik appi neile tõttas, ise väle kui tuul.
"Me pääseme lõpuks!" oli kõutsidel naeratus suul.
Kõrtsmik ukse neil avas ja käratas:
"Kaduge välja siit ruttu, va närakad!"
Kaks kõutsi nüüd ruttu kadusid kõrtsmiku teelt...
Kaks kõutsi nüüd istusid kõrtsi kõrval teel,
kurk kuivas ja vaja oli tassikest teed.
"Küll on raske saada üht tassikest teed!"
Kaks kõutsi ei saanudki tassikest teed,
neil üle jäi vaid edasi liikuda teel.
"Lähme otsime kõrtsi, kust saame me teed."
Kaks kõutsi nüüd otsisid kõrtsi uut
ja kuivasid edasi nende väikesed suud.
"Küll on ikka raske saada tassikest teed!"
tõdesid kaks kõutsi ja jätkasid teed.
kange tahtmine oli neil olla aga sees.
Üks mõtles:"Kuidas see küll õnnestuks?"
Järsku avanes uks ja välja tuli mees,
ta oli täis nagu ujuks ta vees.
Kõuts mõtles:"Kas nüüd peaks jooksma ta eest?"
Mees unustas kiiruga sulgeda ust,
see kaasa tõi nüüd palju pahandust.
Kõuts hüüdis kiiruga teisele:" Nüüd ruttu sisse me läheme!"
Kaks kõutsi nüüd olid kõrtsis sees,
neil tuli suur isu juua üks tee.
"Kuid meil pole raha!" hüüatas üks.
Nad hiilisid ringi mööda põrandat suurt
ja otsisid sente, mis teha neil muud.
"Kõik põrand on puhas, peame lahkuma siit."
Ei jäänudki kõutsidel üle nüüd muud,
kui kiiruga lahkuda, kuivaks jättes suud.
"Juua, juua!" karjusid kooris mõlemad kõutsid.
Kuid lahkudes ootas neid üllatus suur,
kõrtsi uks oli lukus nagu tabaga puur.
"Kuidas küll välja nüüd saame me siit?"
Kaks kõutsi nüüd kinni olid kõrtsis sees,
nad välja ei saanud, ei tagant ega eest.
"Me välja peame mõtlema plaani väga hea!"
See plaan oli lihtne ja tabavalt hea,
nad kräunuma hakkasid kooris, nii peab!
"Mjäu, mjäu..." kajas üle kõrtsi suure.
Kõik kuulsid nüüd kõrtsis seda kassikisa suurt,
kõrtsmik appi neile tõttas, ise väle kui tuul.
"Me pääseme lõpuks!" oli kõutsidel naeratus suul.
Kõrtsmik ukse neil avas ja käratas:
"Kaduge välja siit ruttu, va närakad!"
Kaks kõutsi nüüd ruttu kadusid kõrtsmiku teelt...
Kaks kõutsi nüüd istusid kõrtsi kõrval teel,
kurk kuivas ja vaja oli tassikest teed.
"Küll on raske saada üht tassikest teed!"
Kaks kõutsi ei saanudki tassikest teed,
neil üle jäi vaid edasi liikuda teel.
"Lähme otsime kõrtsi, kust saame me teed."
Kaks kõutsi nüüd otsisid kõrtsi uut
ja kuivasid edasi nende väikesed suud.
"Küll on ikka raske saada tassikest teed!"
tõdesid kaks kõutsi ja jätkasid teed.
neljapäev, 6. jaanuar 2011
Kas kiirus on hea teeninduse aluseks?
On juba ammustest aegadest peale arutatud selle üle, kes kus väljas söömas käib ja kus söögikohtades on kõige parem teenindus. Teeninduses on palju kriteeriume, mis näitavad, kas teenindus on hea või halb. Üks, mille üle põhiliselt jutt käib on teeninduse kiirus. Loomulikult võib rääkida veel teenindajast - kuidas käitus, kas naeratas, kas suhtles kliendiga jne. Järgmiseks võib arutleda selle üle, kas laual oli kõik vajalik, alustades kahvlitest lõpetades pidulikuks keeratud salvrätikutega. Tähtsal kohal on ka toidu asetus laual, teenindaja täpsus ja kiirus. Siinkohal jõuamegi lõpuks välja kiiruseni. Kas kiirus on ikka piisav argument hea teenindus hindamisel?
Kiirus ei pruugi olla alati esmatähtis. Tavaliselt, kui ma lähen välja sööma, ei meeldi mulle oodata. Tahaks kiiresti oma toidu kätte saada ja seda nautima (loe: mugima) hakata. Kuid kui minna kuskile peenemasse kohta, siis üldjuhul seal kiirelt ei ole. Lõunapausi ajal on lihtsalt aega väga vähe ja tuleb kiiresti süüa, et õigeaegselt tööle/kooli tagasi jõuda. Seega kiirus tundub olevat oluline.
Tegelikut on asi aga niimoodi. Kui teenindaja on liiga kiire, siis ei jõua klient menüüst toite välja valida (kui tegemist ei ole leti äärest tellimisega - sealt tellides ei ole teenindus nii või naa tähtis). Samalajal on tähtis, et klient saaks lauda istudes kätte söögieelse vajaliku meeleolu. Klient peab saama rahulikult keskkonnaga harjuda, lasta pilgul ringi käia ja "seedida" olukorda. Kui teenindaja tuleb liiga kiirelt, siis selles olukorras võib kliendil märkamata jääda selle koha ilu ja võlu ning ta ei pruugi sinna enam kunagi tagasi pöörduda. Sellega kaotaks toitlustaja jällegi väärtusliku kliendi.
Teenindaja on tulnud õigeaegselt, klient on ilud ja võlud üles leidnud (kui neid üldse on), vaadanud menüüst välja sobivad road ja asunud sööma. Teenindaja peab olema valmis (klienti pilguga eemalt silmitsema - mitte passima, vaid vaatlema, soovitatavalt salaja, et klient ei märkaks ja ei mõtleks, et hmm, mis ma imelikku teen, miks ta mind vaatab)!
Järgneb teenindaja tulek, mis peab olema ajastatud parajalt, mitte liiga kiirelt, et kliendi viimast ampsu või salvrätikuga suu pühkimist mitte segada. Klient peab saama rahus mugavasse asendisse istuda, et alustada "leiva luusse laskmisega". Selleks peab jätma piisavalt aega.
Järgnevalt tuleb olla eriti ettevaatlik! Tuleb jääda rahulikuks, sest klient võib haarata menüü ja uurida seda, et midagi magustoiduks tellida. Loomulikult ei tohi liiga kauaks ootama, sest klient ei pruugigi magustoitu tahta.
Järgnevalt tuleb kindlasti küsida, kas soovite veel midagi, sest klient ise ei pruugigi veel aru saada, et ta midagi tahab. Tal võib olla kõht täis ja tuju hea, mõtted hajevil. Klient jääb selle lause üle mõtlema...
Kui ta rohkem midagi ei soovi, palub ta enamasti arve. Loomulikult oleks viisakas ise küsida, kas ta soovib nüüd arvet. Alati see ei õnnestu, eriti kui ta on hajevil. Sellest tuleb ise aru saada ja ilma igasuguste häälitsusteta (mhmh, mhhh, mhii, ...) talle arve tuua. Seda tuleks teha nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte joostes. Tuleb jääda rahulikuks, kindlameelseks ja naeratada.
Kui klient otsustas siiski magustoidu kasuks, tuleks võimalusel soovitada tänast eripakkumist, midagi väga heada ja ekstravagantset. Kui klient jääb endiselt oma valikule kindlaks, ei tohi enam midagi öelda, peale sõna: "Selge. Kas see on kõik?"
Edasi ei tuleks jällegi kiirustada. Klient võib haarata ajalehe, oma telefoni näppima hakata või lihtsalt magustoidu ootele jääda. See hetk tuleb ära tabada, kas kliendil on aega nautida oma toitu, kas ta tahab täita kõhtu, mis jäi liiga väikest portsust tühjaks või tahab ta kiirelt suu magusaks saada ja tööle rutata. Teenindaja peab olema valvas ja sihikindel!
Peale seda, võib tuua arve. Enne tuleks kindlasti ka küsida, kas klient soovib masksta sularahas või kaardiga. Arve tuleks asetada selgelt ja loetavalt kliendi ette. Kindlasti tuleks selge ja arusaadava häälega öelda ka summa. Kui klient maksab sulas, siis kindlasti tuua kiirelt tagatisraha. Kui kassas puudub piisavalt raha (klient on andnud suure rahatähe ja summa ei ole ümmargune) siis kindlasti ei tohiks seda kliendile öelda. ["Vabandage, kuid kahjuks ei ole meil teile piisavalt tagasi anda, kas selline summa sobib?"]. Selline käitumine on väga ebaviisakas ja absoluutselt alla igasugust arvestust. Raha tagasi andmiseks tuleb leida teistel teenindajatelt või iseenda rahakotist. Võimalikult kiiresti!
Lõpetuseks tuleb soovida "head päeva jätku!" või "kohtumiseni!" (soovi korral peenemas kohas küsida, et kuidas toit maitses? NB! Enne arve andmist, kohe peale seda, kui klient on söömise lõpetanud). "Head aega!" ei ole kohane soovida, sest kliendile võib (kas või alateadvuses) jääda sellest märge, et rohkem me ei kohtu ja klient ei pruugi enam tagasi tulla.
Kas teeninduse kiirus on alati esmatähtis? Jah, kui sul on kõht ilgelt tühi ja sa tahad ruttu süüa saada. Soovitaksin kiirsöögikohta!
Vastasel juhul - EI OLE! Kiirus on oluline faktor, see peab olema täpne nagu kellavärk. Kindlasti mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.
Kiirus ei pruugi olla alati esmatähtis. Tavaliselt, kui ma lähen välja sööma, ei meeldi mulle oodata. Tahaks kiiresti oma toidu kätte saada ja seda nautima (loe: mugima) hakata. Kuid kui minna kuskile peenemasse kohta, siis üldjuhul seal kiirelt ei ole. Lõunapausi ajal on lihtsalt aega väga vähe ja tuleb kiiresti süüa, et õigeaegselt tööle/kooli tagasi jõuda. Seega kiirus tundub olevat oluline.
Tegelikut on asi aga niimoodi. Kui teenindaja on liiga kiire, siis ei jõua klient menüüst toite välja valida (kui tegemist ei ole leti äärest tellimisega - sealt tellides ei ole teenindus nii või naa tähtis). Samalajal on tähtis, et klient saaks lauda istudes kätte söögieelse vajaliku meeleolu. Klient peab saama rahulikult keskkonnaga harjuda, lasta pilgul ringi käia ja "seedida" olukorda. Kui teenindaja tuleb liiga kiirelt, siis selles olukorras võib kliendil märkamata jääda selle koha ilu ja võlu ning ta ei pruugi sinna enam kunagi tagasi pöörduda. Sellega kaotaks toitlustaja jällegi väärtusliku kliendi.
Teenindaja on tulnud õigeaegselt, klient on ilud ja võlud üles leidnud (kui neid üldse on), vaadanud menüüst välja sobivad road ja asunud sööma. Teenindaja peab olema valmis (klienti pilguga eemalt silmitsema - mitte passima, vaid vaatlema, soovitatavalt salaja, et klient ei märkaks ja ei mõtleks, et hmm, mis ma imelikku teen, miks ta mind vaatab)!
Järgneb teenindaja tulek, mis peab olema ajastatud parajalt, mitte liiga kiirelt, et kliendi viimast ampsu või salvrätikuga suu pühkimist mitte segada. Klient peab saama rahus mugavasse asendisse istuda, et alustada "leiva luusse laskmisega". Selleks peab jätma piisavalt aega.
Järgnevalt tuleb olla eriti ettevaatlik! Tuleb jääda rahulikuks, sest klient võib haarata menüü ja uurida seda, et midagi magustoiduks tellida. Loomulikult ei tohi liiga kauaks ootama, sest klient ei pruugigi magustoitu tahta.
Järgnevalt tuleb kindlasti küsida, kas soovite veel midagi, sest klient ise ei pruugigi veel aru saada, et ta midagi tahab. Tal võib olla kõht täis ja tuju hea, mõtted hajevil. Klient jääb selle lause üle mõtlema...
Kui ta rohkem midagi ei soovi, palub ta enamasti arve. Loomulikult oleks viisakas ise küsida, kas ta soovib nüüd arvet. Alati see ei õnnestu, eriti kui ta on hajevil. Sellest tuleb ise aru saada ja ilma igasuguste häälitsusteta (mhmh, mhhh, mhii, ...) talle arve tuua. Seda tuleks teha nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte joostes. Tuleb jääda rahulikuks, kindlameelseks ja naeratada.
Kui klient otsustas siiski magustoidu kasuks, tuleks võimalusel soovitada tänast eripakkumist, midagi väga heada ja ekstravagantset. Kui klient jääb endiselt oma valikule kindlaks, ei tohi enam midagi öelda, peale sõna: "Selge. Kas see on kõik?"
Edasi ei tuleks jällegi kiirustada. Klient võib haarata ajalehe, oma telefoni näppima hakata või lihtsalt magustoidu ootele jääda. See hetk tuleb ära tabada, kas kliendil on aega nautida oma toitu, kas ta tahab täita kõhtu, mis jäi liiga väikest portsust tühjaks või tahab ta kiirelt suu magusaks saada ja tööle rutata. Teenindaja peab olema valvas ja sihikindel!
Peale seda, võib tuua arve. Enne tuleks kindlasti ka küsida, kas klient soovib masksta sularahas või kaardiga. Arve tuleks asetada selgelt ja loetavalt kliendi ette. Kindlasti tuleks selge ja arusaadava häälega öelda ka summa. Kui klient maksab sulas, siis kindlasti tuua kiirelt tagatisraha. Kui kassas puudub piisavalt raha (klient on andnud suure rahatähe ja summa ei ole ümmargune) siis kindlasti ei tohiks seda kliendile öelda. ["Vabandage, kuid kahjuks ei ole meil teile piisavalt tagasi anda, kas selline summa sobib?"]. Selline käitumine on väga ebaviisakas ja absoluutselt alla igasugust arvestust. Raha tagasi andmiseks tuleb leida teistel teenindajatelt või iseenda rahakotist. Võimalikult kiiresti!
Lõpetuseks tuleb soovida "head päeva jätku!" või "kohtumiseni!" (soovi korral peenemas kohas küsida, et kuidas toit maitses? NB! Enne arve andmist, kohe peale seda, kui klient on söömise lõpetanud). "Head aega!" ei ole kohane soovida, sest kliendile võib (kas või alateadvuses) jääda sellest märge, et rohkem me ei kohtu ja klient ei pruugi enam tagasi tulla.
Kas teeninduse kiirus on alati esmatähtis? Jah, kui sul on kõht ilgelt tühi ja sa tahad ruttu süüa saada. Soovitaksin kiirsöögikohta!
Vastasel juhul - EI OLE! Kiirus on oluline faktor, see peab olema täpne nagu kellavärk. Kindlasti mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.
kolmapäev, 5. jaanuar 2011
i n s o m n i a
Vaheapeal, paar kolm neli päeva tagasi, vaevlesin ma jälle unetutes öödes. Üks öö otsustasin nalja viluks lambaid lugeda. Haha. Pole kunagi uskunud, et see võiks toimida. Igatahes, hakkasin siis lambaid lugema - 1,2,3,4...14. Lambad hüppasid väiksel aasal üksteise järgi üle aia. Nad olid suhteliselt paksud, sellised nagu lammas Shawn multikas mõned on. Sellised ümarad ja väga pehme valge karvaga. Nad tulid väikese hooga ja hüppasid vups ja vups üle puidust labadega aiakese. See aed oleks nagu väikese künka peal asunud, kuhu paistis kerge valguskuma. Lammastel olid väikesed armasad mustad pead. Nad liikusid sujuvalt...kuni jõudis järg ühe lambakeseni. Ta tuli suhteliselt samamoodi nagu teised, kuid ühel hetkel, täpselt enne üle jõudmist, hüppas ta peaga vastu aeda. Ta põrkus nagu kummipall tagasi. Haiget ta ilmselt ei saanud.
Lõpetasin koheselt lammaste lugemise. Mõtlesin, et kas see on loogiline, et lammaste lugemise ajal üks lammas ei saa üle ja kukub tagasi :D
Lambaid ma enam lugeda ei viitsi, see ei paista aitavat. Eriti veel kui lugemine pooleli jääb...
Lõpetasin koheselt lammaste lugemise. Mõtlesin, et kas see on loogiline, et lammaste lugemise ajal üks lammas ei saa üle ja kukub tagasi :D
Lambaid ma enam lugeda ei viitsi, see ei paista aitavat. Eriti veel kui lugemine pooleli jääb...
Tellimine:
Postitused (Atom)