neljapäev, 1. märts 2018

Kas on võimalik igatseda inimest?

Ma tabasin ennast hiljaaegu mõttelt, kas on võimalik igatseda inimest. Tundub ju lihtne, et loomulikult, eks igaüks on oma eluaja jooksul kedagi igatsenud - oma lähedasi, perekonda, sõpru, lahkunuid...Kuid ma ei saanud sellest mõttest lahti. Minu jaoks ei tundunud see vastus nii ilmselgelt lihtne. Seetõttu otsustasingi sellest pikemalt mõtistkleda...
Kas on võimalik igatseda inimest?

Otsides sellele küsimusele vastust, tuleks vist alustada mõistete defineerimisest. Mis asi on igatsus ja kuidas defineerida inimest? Ma arvan, et mitte sattumaks filosoofilisse sügavikku, tuleb appi võtta vaid teemaga lähedalt seotud olevad definitsioonid. Seega siinkohal, inimene = mälestused, koos veedetud aeg, emotsioonid, hetked, mõtted, iseloom, suhtumine, ja kõik muu, mida on võimalik igatseda. Kuidas defineerida aga igatsust? Igatsus on millegi puudumise tunne ehk tunne millegi ja/või kellegi puudumise kohta, täpsustades, et see miski või keegi peab olemas olema, st igatseda ei saa unistusi ega mitte midagi, mida ei eksisteeri.
Kui niivõrd lihtsalkoeliselt ja piiritletult on definitsioonid paigas, siis kas vastavalt sellele on võimalik igatseda inimest?
Jätame ära kõik emotsioonid, mälestused, tunded - mis jääb järele? Kui eelnevast võrrandist eemaldada kõik, mis inimest defineerivad, ei jää järele midagi. Jääb järele vaid inimene = ...
Seega ei ole ju võimalik seda mitte enam eksisteerivat inimest igatseda. Kas on võimalik siis igatseda kesta, tühipaljast figuuri, ilma igasugu muude eelnevalt defineeritud tunnusteta? Kui jätta ära kõik need inimesele iseloomulikud omadused, siis mida sa ikkagi igatsed? Tühja kohta ju ei saa igatseda.
Võtame näiteks ühe endale lähedase inimese ja asendame kogu välise ja tähtusetu kellegi muuga. Võtame Peetri välised tunnused, kuid asendame need Sinu lähedase sisemiste tunnustega. Kas sa siis igatsed nüüd seda Peetrit või sa ikkagi igatsed nüüd seda enam mitte eksisteerivat lähedast inimest? Kuid kuidas Sa saad igatseda miskit, mida enam ei eksisteeri, või kui eksisteerib, siis teises kestas? Kas see on sama, mis igatseda inimest? Kas Sa tegelikult ikkagi igatsed inimest, kui sellist, või Sa igatsed seda, mida Sa koos selle inimesega oled kogenud - nii emotsionaalsel kui ka füüsilisel tasandil - kõiki läbielatud hetki, mälestusi, tundeid, emotsioone, iseloomu?
Ma arvan, et inimest siiski igatseda pole võimalik. Igatsus, kui tunne millegi puudumisest tekib siiski vaib mälestuste ja kõige kogetu põhjal. Seega inimest igatseda ei ole võimalik.

neljapäev, 18. august 2016

27 B

Lennueelne turva- ning julgestuskontroll edukalt läbitud, olin valmis pardale astuma. Ilm oli tol päeval üle mõistuse palav, kuid õnneks see mind üleliia ei häirinud. Oma mõtetes olin ma juba kaugel, kaugel, teiselpool maakera, eemal sellest sallimatusest ja lugupidamatusest. Eemal kogu ühiskonda valdavast negatiivsusest, eemal kõikidest halvustavatest pilkudest, eemal ükskõiksusest. Just kõige enam ootasin ma eemale pääsemist just ükskõiksusest. Sest minu jaoks tähendab ükskõiksus teiste vastu ükskõiksust iseenda vastu. Ja kui inimene on juba ükskõikne iseenda vastu, siis mitte midagi head sellest sündida ei saa. Ükskõiksus sünnitab alati ja ilma igasuguste eranditeta ainult ükskõiksust.

Igatahes valdas mind lennukisse sisenedes meeldiv rahulolu. Kõik negatiivsed mõtted ja tunded olid asendunud positiivsete, tulevikku suunatud ideedega. Kõrvuti asetsevate kolmeistmeliste pingiridadega lennukis oli minu kohaks keskel asuv koht. Ka selle üle oli mul hea meel. Sellest hetkest, kui ma lennukisse sisenesin, oli mul vist kõige üle hea meel. Ma ei saaks öelda, et ma päris eufoorias oleksin olnud, kuid üleliia õnnelikuna tundsin ma end küll. Kõrvaklapid pähe ja oma lemmikmuusika telefonist mängima pandud, võis õhkutõus alata.

Ma ei pööra kunagi erilist tähelepanu stjuuardesside ja stjuuardite poolt demonstreeritud lennuki turvameetmetele. Tegelikkuses öeldakse kohe alguses, et palun võtke kõrvaklapid selle demonstratsiooni ajaks peast ära. Kuid kui sa oled näinud ja kuulanud selle kas või ühe korra lõpuni, siis peaks see sul elu lõpuni meeles püsima. Mina olen seda jälginud ja kuulanud nii mõnigi kord ning seega ma tean, mida ja kuidas teha, kui peaks lennuõnnetus juhtuma.

Mõne tunni möödudes võtsin kõrvaklapid peast ning vaatasin uudistavalt ringi. Näha oli tavapärast lennukielu – kes sõi, kes magas, kes luges raamatut. Kuna olin isegi mõneks ajaks silma kinni pannud, siis enam mul und ei olnud. „Mida küll teha ülejäänud 6 tundi?“ mõtlesin ma endamisi. Tellisin kohvi ja otsustasin kõrvalistujaga juttu puhuda. Selgus, et ka tema puhul on tegemist põlise maailmaränduriga, kes oli suundumas täpselt samasse kohta kuhu mina. Seda ei oleks küll osanud oodata. Vähemalt nüüd oli reisi ajaks, kui mitte kauemaksi, jutukaaslane olemas, seega igavuse peletamise mooduseid ma enam otsima ei pidanud.

Mingil hetkel, kuskil tund aega enne planeeritud maandumisaega, andis kapten teada, et sihtkohas on puhkenud suur torm ning lennuk peab tegema hädamaandumise Xaoming provintsi lennujaamas. See teadaanne ei meeldinud paljudele – reisijate nägudes oli näha nii viha, hirmu kui ka masendust. Kohe pöördusid paljud stjuuardesside ja stjuuardi poole, et uurida, mis nüüd siis edasi saab. Kuid mina end sellest häirida ei lasknud. Minu jaoks oligi see uus ja põnev väljakutse. Mul ei ole kunagi lennureisi ajal midagi nii huvitavat juhtunud. Olin ootusärev uute seikluste ja kogemuste suhtes.

Enne maanduma asumist oli tunda tugevat turbulentsi. Lennuk vappus igas ilmakaares ja tunne oli selline nagu keegi võtaks mõlema käega sinust kinni ja raputaks maailmatuma tugeva jõuga. Kui asjadel oleks tunded, siis samasugune tunne võib olla mustal pesul pesumasinas tsentrifuugi ajal. Kogu selle rappumise ja vappumise ajal oli kuulda lennukikere läbistavaid raginaid. Vahepeal tekkis tunne nagu pressitaks lennukit kokku. Nagu oleksime kõik koos väikeses plekkpurgis, mida keegi nüüd oma käega lömastada üritab. Inimesed olid hirmul, väikelapsed röökisid kriiskavate, koljut läbistavate häältega. Tervet lennukit valitses paanika. Isegi minul, isegi minul muidu nii rahulikul inimesel olid peopesad higised. Ma tundsin, kuidas mu pulss tõusis enneolematutesse kõrgustesse.

Stjuuard palus sisse võtta hädamaandumise asendi. Ma olin küll mitmeid kordi kuulanud ja jälginud lennueelset turvameetmete demonstratsiooni, kuid tol hetkel ei meenunud mulle mitte midagi hädamaandumise asendi kohta. Õnneks on iga istme ehk reisija silme ees olemas tutvustav plakat turvameetmete kohta. Kiire pilk sellele ja kõik oligi koheselt selge.


Intelligentse ja aruka inimesena pidasin mõistlikuks teha seda, mida plakat mulle kirjeldab. Seega, nagu plakatilt näha, on esmaseks ülesandeks hädamaandumise korral eemaldada prillid, müts, kõrvarõngad ja kingad. „Ilmselt peetakse silmas ikka kõiki ehteid?“ mõtlesin ma. Vaadates paremale, istus mu kõrval peaaegu infarkti äärel olev 60ndates eluaastates naisterahvas, seega tema poole ma abi saamiseks pöörduma ei hakanud. Vasakul oli minu uus maailmarändurist reisikaaslane, kuid tema oli juba asendi sisse võtnud ning polnud mul mõtet ka teda häirima hakata. Kõik stjuuardessid ja stjuuard olid juba oma kohtadel ning seega ei jäänud mul muud üle, kui iseenda loogikast lähtuda. 

Kuna ma täiesti kindel polnud, siis kõigepealt võtsin ma peast ära nokamütsi ning eest prillid. Ma kannan juba mõnda aega üpriski tugevaid prille, seega ilma prillideta olen ma nagu siil udus. Edasi nägi plakat ette kontsakingade jalast võtmist. Kuna kontsakingi ma ei kanna, aga kingi küll, siis sattusin ma järjekordse dilemma ette. Ma ei olnud kindel, kas silmas on peetud ka tavalisi kõrgema kotsaga meestekingasid. Igaks juhuks võtsin kiiresti ka kingad jalast ära. Järgmiseks asusin eemaldama neete. Saladuskatte all võin öelda, et tugeva turbuletsiga on neetide ja ilmselt ka muude ehete eemaldamine üpriski keeruline ülesanne. Ninaneedi sain ilma suurema vaevata kätte, kuid kulmuneedi eemaldamise ajal tekkinud tugeva vappumise tulemusena tõmbasin ma oma kulmu veriseks. „Huh, õnneks on nüüd kõik korrektne,“ ohkasin ma ning võtsin sisse hädamaandumisasendi. 

Jäin rahulikuks ning olin uhke, et kõik sai tehtud korrektselt vastavalt hädamaandumise juhendile. Mõne minuti möödudes müksasin oma maailmarändurist lennukaaslast, et küsida, kas tal on kõik ikka korras. Sain ootamatult kiire vastuse: „Kurat, ära nügi, ma oleks peaaegu Pokemoni kätte saanud.“ Nüüd sai selgeks, mida ta seal kogu aeg teinud oli. Minu uus sõber oli mänginud Pokemon Go-d. Ootamatult sai selgeks, et see mäng on vallutanud kogu maailma nii maismaal, merel kui ka õhus. Inimesed ei suuda enam isegi hädamaandumise ajal oma mobiiltelefoni käest panna. Ei mingit hirmu, ei mingeid tundeid – peaasi, et Pokemoni kätte saaks! 

Mõne aja möödudes oli tunda kõva matsu ning kuulda pidurite krigisemist. Me olime maandunud. Kogu lennukit ärevil hoidnud paanika oli möödas. Olime jõudnud elusalt ja tervelt Xaoming provintsi väikelennujaama. Edasi sai minna vaid paremaks. Õhuseiklused õnnelikult läbi elatud, sain astuda vastu oma uutele väljakutsetele siinpool maakera. 

Minu istekohaks oli tol kogemusterohkel lennul koht number 27 B. See koht jääb mulle nüüd küll igaveseks ajaks meelde...

pühapäev, 22. mai 2016

S-Tat-Isti-Ka

- 6 kuud ja 2 päeva UK-s 20/11/15 - 22/05/16
 - 2 kuud ja 27 päeva töötu 25/02/16 - 22/05/16
- 2 kuud ja 10 päeva uues elukohas 12/03/16 - 22/05/16
- 17 päeva suitsuvaba  06/05/16 - 22/05/16
 - 9 päeva alkoholivaba  15/05/16 - 22/05/16
!!!ONGOING!!!

/ Iseendale /

reede, 6. mai 2016

For the Greater Good

Esimene päev ilma suitsuta. Üle väga pika aja. Kas see ka nüüdsest nii saab olema, seda näitab vaid aeg. Tahtmine (soov loobuda) on suur, aga tahtejõud? Ma olen igati valmis sellest pahest igaveseks loobuma!

Loodame parimat...

esmaspäev, 21. detsember 2015

Draft #1

Avastasin hiljuti, et mul on päris palju avaldamata jäänud tekstilõike, mõtisklusi ja poolikuid jutte. Osadel on küll kahjuks ainult pealkiri ning seetõttu on raske meenutada, mida ma tol hetkel kirjutada tahtsin. Kuid mõningatel tekstidel on olemas ka mõtteline sisu.

Seega, alustame ajaloolist tagasivaadet avaldamata tekstidele:

20.03.2010 a

"klikime klikime igalpool. alati klikkame linkidele. pidev klikkimise maania. uue aja asjad. klõpsime klahve ja peksame tühikut. klikime jällegi hiirel. skrollime skrollime leheküljel allapoole. nii lahe on klikkida ja vahtida ühte kohta. passime kuvarit, tšillime internetis. avarustes on nii vahva. mida teha - osta reha. ära passi, kirjuta, kliki, vajuta klahve, pässvöördi sisesta igale poole. see ongi ju elu. noorus on hukas. no tere hommikust, kas tõesti. täiesti hukkas. eluiga langeb iga päevaga. kas ma toodan sitta, mida kõik juba teavad? jah, see on ju loogiline. pässvöörd ikka ja jälle. klikime klikime klaviatuurile. head aega, selle trükkimiseks kulus kaheksa sõrmega vajutust. head aega, ja jälle läks kaheksa. kui keegi midagi aru ka saab, siis on ju tore. ma ise küll ei saa. head aega ja kaheksa vajutust."

Tekstil on olemas sügav mõte - laialdane probleem, et noored veedavad liiga palju aega arvuti ja nutiseadmete ekraani taga. Kirjutamise stiil on küll toores, kuid viis aastat tagasi olin ka mina veel noor ja mässumeelne. Tore meenutus ning aktuaalne probleem ka tänasel päeval.

reede, 11. detsember 2015

Jää alati positiivseks!

"Jää alati positiivseks! (Stay positive! Stay strong! ...etc)" 
- fraas, mida kasutatakse igas keeles, igal maal. Fraas, mis on mõeldud inimestesse positiivsuse süstimiseks. Fraas, mis on väga lühike, kuid mis omab ka sügavamat sisu...


Kuid kas siiski on võimalik igas olukorras positiivseks jääda?

Kas tegemist võib olla teeseldud positiivsusega?

Kas ka teeseldud positiivsus tähendab sama ehk tegelikku positiivseks jäämist?
Kui jah, siis on kõik korras. Kuid kui ei, siis mis mõte on positiivsust teeselda, kui see tegelikkuses ei tähendagi positiivseks jäämist?

Kas teeseldud positiivsusel ja tegelikult positiivne olemisel on üldse mingi vahe?
Kui jah, siis kelle jaoks? Kui ei, siis on kõik korras.

Kelle jaoks on olemas erinevus teeseldud positiivsuse ja tegelikult positiivne olemise vahel?

Kas see on olemas sinu jaoks?
Kui jah, siis milles see vahe seisneb? Kui ei, siis on kõik korras.

Milles seisneb vahe teeseldud positiivsuse ja tegelikult positiivne olemise vahel?

Minu jaoks on vahe selgelt olemas. Tegelikult positiivne olemine tähendab seda, et sa oled nii seesmiselt kui ka väliselt positiivselt meelestatud. Seda tajud sina ise kõige paremini ning seeläbi näevad seda ka teised.
Teeseldud positiivsus tähendab seda, et sa näitad teistele välja, et sa oled positiivselt meelestatud (väliselt), kuid seesmiselt sa seda tegelikult ei ole. Ning seni kaua, kuni sa seda välja pead näitama, teades, et sa tegelikult seda ei ole, piinad sa iseennast. Kui sa saad eemale sellest teesklusest ja oled iseendaga üksi, siis sa alles tajud, kuidas kõik see sisemine negatiivsus laieneb ka väliselt. Su näoilme, su mõtted - kõik muutub koheselt. Kui sa sellel hetkel kellegagi koos oleksid, tajuksid nad kohe ära, et kõik ei ole korras. See haarab nii sisemise kui ka välimise sinu. Ning sa mõtled tagasi, kui lihtne oli seda pettekujutelma luua.

Kuid mille nimel luua pettekujutelm ehk teeselda positiivsust?
Kas sellel on sinu jaoks mingi eesmärk?
(1) Kui jah, siis milline eesmärk? 
(2) Kui ei, siis miks sa üldse positiivsust teesklesid?


(1) Jah, mul oli selle jaoks eesmärk. Eesmärk oli näidata teistele, et minuga on kõik korras. Et teised ei peaks selle üle muret tundma või selle peale mõtlema, et minul midagi "viga" on. Sellega tahtsin ma teisi säästa sellest negatiivsusest, mis minu sees on. Miks ma peaks oma negatiivsust teistele edasi levitama? Kas jagatud mure on pool mure? Kas hiljem ei või teadmatuses olnud osapool arvata, et kuna sa seda tema eest varjasid, siis sa ei usaldagi teda? Või veel hullem, sa valetasid talle?

(2) Ei, mul ei olnud selle jaoks eesmärki. Ma võib-olla lootsin, et sellise teesklusega haarab minu väline positiivsus võimu sisemise negatiivsuse üle ning ma saan sellest üle. Ma matan tegeliku sisemise negatiivsuse välise teeseldud positiivsuse alla. Kuid kas see pole mitte iseenda petmine?

...

teisipäev, 20. oktoober 2015

Vannisünnitus

Oli täiesti tapärane laupäeva hommik. Ma ärkasin. Päike paistis, oli südasuviselt soe. Lapsed viisime juba eile nädalavahetuseks maale, et saaksime koos rahulikult laupäeva nautida.
Oma päeva alustan ma alati hommikusöögi tegemisega. Minu arvates on hommikusöök päeva alustamiseks ideaalne. Sealt saab kätte vajaliku energia oma päeva jätkamiseks. Kuna oli laupäev, siis nädalavahetusteti eelistan ma valmistada veidikene aeganõudvamat hommikusööki kui argipäevadel.
Esmalt lülitasin ma sisse rösteri, et lasta seal kuldpruuniks mõned gluteenivabad röstsaiad. Seejärel viskasin pannile kaks muna koos vähese mahepeekoniga. Et vitamiinidest puudust ei oleks, lõikasin juurde paar viilu värsket kurki ja tomatit. "Tlinn" ja rösterist hüppasidki juba välja kergelt auravad ja krõbekuldpruuniks saaanud nelinurksed gluteenivabad saiakesed. Määrides peale paar päeva tagasi valmistatud kitsejuustukreemi mõtlesin ma: "Huvitav, kas mu naine on juba ärganud..."
Viisaka kaasana ärkan ma nädalavahetusteti tavaliselt enne naist, valmistan hommikusöögi ning serveerin selle siis temakesele voodisse. Tasavargsil hiilisin treppimööda üles, kandik koos värskete võileibade ja hommikukohviga käes. Vaikselt paotasin ust, naine oli veel õndsas unes. Sättisin kandiku voodisse ning jäin oma imekaunist kaasat silmitsema. Mõne hetke möödudes tundis temakene värske kohvi lõhna ning ärkas. Ma nägin ta silmist kohe, kui õnnelik ta taaskord ärgates oli. Taaskord oli ta armastatud mees valmistanud meile mõlemale suurepärase hommikusöögi, mille lõhnade saatel on lausa lust ärgata. Taaskord tekkis ta näole meeliülendav naeratus. Imetabases hetkes viibides unustasin end hetkeks ja uppusin oma mõtetes kaasa armastust täis silmadesse.
Hommikusöök söödud, saime liikuda koos edasi päeva järgmiste tegemiste juurde...
/.../
Õhtu saabudes oli mu kaasake kuidagi ärevil. Ma püüdsin teda oma ökomesilasvahaste sõrmekestega õrnalt kõhukest silitades rahustada, kuid ta oli endiselt ärevil. Ma ei saa aru, miks naised peavad alati nii palju muretsema. Milleks see vajalik on. Muretsemine on minu hinnangul täiesti kasutu ja aegaraiskav tegevus. Muretsemisel puudub mõte ja eesmärk. Muretsemin ei vii sind elus edasi, see ei anna sulle mitte kui midagi. Kuid see selleks. Õnneks suutis temakene mõne aja möödudes siiski veidi rahulikumaks jääda.
/.../
Tänase päeva, see tähendab siis laupäeva, õhtu lõpetamise kindlaks kohustuslikuks elemendiks on vann. Ilma vannita ei ole ma viimase aasta jooksul ühtegi laupäeva õhtut lõpetanud. Valetan, siiski tuli ükskord vahele jätta. See päev jääb vist selle aastaste laupäevade mustaks lambaks. Sellest päevast olen ma veel siia maani reede õhtul uinudes õudusunenägusid pidanud nägema. Tookord oli nimelt olukord, kus kõik oli vanniskäiguks valmis - lapsed olid ka tookord maal vanaema juures, olime naisega saabunud just koju, seljataga rahustav matk keset inimtühje lagendikke. Valmis oli pandud idude ja põldvõõrkapsa salat, pokaalides vahutas kihisev bioloogilistest jäätmetest filtreeritud ja madalkäärimismeetodil kääritatud hõrk punane ökovein. Vannivesi sai jooksma pandud ning idusalatit mätsutades jäime koos naisega vanniskäigu ootele. 
Salat söödud, pokaalid kihiseva märjukesega kenasti käes, liikusime naisega käsikäes vannitoa poole. Kuid oh seda imestust. Kohale jõudes avastasime, et Himaalaja roosa kristallvannisool on otsa saanud. Kogu vaev oli asjata. Kogu õhtu oli rikutud. Nukralt lasime vanni veest tühjaks ning ahastust täis silmadega lahkusime vannitoast. Küll oli see alles õnnetu laupäev.
/.../
Seekord oli õnneks kõik olemas ning me supsasime kaasaga mõnusalt Himaalaja kristallvannisoolasesse vette. Mulle isiklikult vannis väga kaua lesida ei meeldi. Ma olen rohkem selline kähkuka mees - kiirelt sisse ja kiirelt välja. Kuid see ei tähenda seda, et sulps ja valmis. Kindlasti tuleb lasta soolakristallidel mõjuda, sest muidu ei ole sellest mingit kasu. Kristallide mõjuaeg on olenevalt kogusest ja soola kvaliteedist kuni viisteist minutit. Vot, just, ja see viistest minutit tähendabki mulle kähkukat. Temakesele meeldib seal ikka tundide viisis lesida ja oma nahal kobrulehelaadseks olluseks muutuda lasta. Mina sellise kauakesva lesimise pooldaja isiklikult ei ole. Kuid maitse üle ei vaielda.
Igatahes sai minu viisteist minutit täis. Kaasake oli juba parajalt ärevil, kuna just enne vanniskäiku algasid ka tuhud. Ma hakkasin ennast pesema ning siis see juhtuski. Poole ökolambavillase nuustiku ja kibuvitsadest valmistatud seebiga ennast küürides oli uus elu juba sündinud. Ma hoidsin käes oma neljandat last. See hetk oli imeline. Nabanööri läbi närides tundsin ma uue elu tukseid. Seda hetke pole võimalik sõnadesse panna. See oli lihtsalt müstiline...
/.../
Oma enda kogemusele tuginedes soovitan soojalt vannisünnitust kõikidele naistele.